Marite Hollandis – 4. nädal

29. apr. 2023 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Viimane nädal.

Ei saa öelda, et olin kurb lahkumise pärast, pigem elevil võimaluse üle naaseda koduste mugavuste ja tuttavate juurde. Elevil minna poodi ja mõista igat silti, elevil, et saan liikuda kuhu-iganes ilma Google Maps abita, elevil kogeda seda Eestimaa kevadet.

Esmaspäev, nagu ikka, möödus eelneva nädala kontserdipilte töödeldes. See oli ka ühtlasi minu eelviimane päev töötada TechNovas, kuna eelneval nädalal oli kohaliku kontserdipaiga Astranti juhataja Xander mulle välja kaubelnud 3 päeva nende juures töötamist.
Seega pidasime ka lühikese jutuajamise oma juhendaja Anoukiga sellest, mis plaanid mul nädalaks veel olid ja millised dokumendid peaksin nädala jooksul ära täitma.

Teisipäev algaski Astrantis. Sealne tiim võttis mind vastu nagu ühte omadest. Mulle toonitati mitmeid kordi, et tunneksin seal ikka end nagu kodus ning kõik nende oma on ka minu oma (selleks perioodiks).
Päeva ülesandeks oli pildistada üles 2 erinevat graffitit, mis olid valminud Astranti palgatud kunstnike poolt. Asukohad olid erinevates linnaosades, seega päev mööduski suuresti mööda linna rattaga graffiti ja Astranti vahelt sõites.

Esimene koht, mida pildistasin, oli ühe kortermaja sein, mille kallal kunstnik alles paar päeva hiljem tööd alustas. See oli vaja ülesjäädvustada, et hiljem kokku panna “enne ja pärast” kollaaž.

Teine koht oli üks prügikonteiner, mis oli ära maalitud hiiglasliku peaga, naabruskonna elavdamiseks. Need pildid said pärast sotsiaalmeedias palju tähelepanu. Linnaelanikud olid väga rõõmsad selle üle, et naabruskonda ehib nüüd selline lahe kunstitöö, mis muudab tavalise prügikonteineri koheselt huvitavaks ja pilkupüüdvaks.

Kolmapäev tõi uued tuuled. Nimelt olin haigestunud ning pidin jääma koju end turgutama.
Pakkusin küll Xanderile välja, et saan endiselt teha ühe photoshoot’i ära, mis eelnevalt oli planeeritud, kuid ta ütles, et kui olen haige, siis peab ikka puhkama ning ta saab vabalt ise ka pildid ära tehtud.
See mulle väga meeldib Hollandi kultuuri juures, et siin väärtustatakse väga puhkuse olulisust. Võib-olla on see ka üks põhjustest, miks Hollandi inimesed kuuluvad Euroopa ühtede kõige rõõmsamate inimeste sekka.

Neljapäeval võtsin ka veel rahulikult, kuid siiski tegin natuke tööd ka. Pildistasin ära teised 2 graffiti-asukohta, mida üle-eelmisel päeval ei jõudnud teha.

Esimene koht oli ööbimiskohast kiire rattasõidu kaugusel, kohas nimega Hall of Fame Ede, mis on kiirtee-alune tunnel, täis erinevate graffiti-kunstnike pilte. Seal tegin pilte ühest Astranti reklaamist (joonistatud graffitiga), mis kutsus Ede elanikke ühes graffiti workshop’is osalema. Pilt oli umbes 5 meetrit kõrge. Jumal tänatud, et mu kaamera objektiiviava oli piisavalt lai, et terve pildi peale sain.

Teine koht oli Ede linna teises otsas, Ede-Wageningen rongijaamast natuke edasi elumajarajooni külje all, üks elektrikapp, mille kõik 4 külge olid tehtud üheks pildiks.

Reede oli mu viimane päev TechNova koolis töötada. Veetsin päeva aidates sealsel meediatiimil fotostuudioid koristada, kuna kohe oli õpilastel tulemas vaheaeg ning uueks semestriks oli vaja stuudiod korda teha. Samuti tegelesin ka natuke fototöötlusega, töötlesin ära mõningad sellest nädalast töötlemata jäänud pildid.
Istusime ka maha Anoukiga ning täitsime koos ära kõik Erasmus+ programmi dokumendid, mis oli vaja Eestisse tagasi viia.
Minu kriitika selles osas on see, et palju keskenduti sellele, kuidas mina neile meeldisin seal töötades, kuid kordagi minu sealoleku aja jooksul ei küsitud minu käest tagasisidet TechNova kohta – kuidas mulle seal meeldis, mida saaks parandada jne.
See tagasiside, mis ka minu kohta esitati, jäi minu arvates suhteliselt pinnapealseks, kuna tegelikkuses oma praktika ajal puutusin ma oma juhendajatega kokku päris vähe ning nende poolt ka juhendati mind minimaalselt. Tundsin, et nende jaoks tegelikult erilist vahet polnud, kas olen seal või mitte, kuna mulle polnud ette mõeldud mingisuguseid projekte, kõik pidin ise leiutama ning tundsin end pigem koormana nende jaoks.
Arvan, et oleks ma olnud natuke vähemkogenud fotograaf või vähesema kujutlusvõimega, poleks ma vist omapead niimoodi hakkama saanud.

Päeva lõpuks olid mu kolleegid TechNova meediatiimis mulle valmistanud väga armsa üllatuse Hollandi maiustuste ja armsa kirja näol.

Laupäev oli minu viimane päev Astranti heaks töötada. Olin kutsutud pildistama ühte LGBTQIA+ kogukonna diskot/kontsertit. Olud olid suhteliselt rasked – pidin pildistama väga pimedas ruumis Xanderi kaameraga, (kuna mu enda oma ei saa lihtsalt hakkama pimedas), mis pole just kõige parem kaamera sellise keskkonna jaoks, kuid sain hakkama. Pildistasin inimesi, kes olid üritusele tulnud, ning esinejaid.
Pärast üritust rääkisime veel pikalt Xanderiga ka sellest, kas ja kuidas ma olin oma kogemusega rahule jäänud, millised plaanid on mul tulevikuks, kui rahule nad olid mu piltidega jäänud ning et kui mul peaks tulevikus vaja minema, siis Xander kirjutaks mulle heameelega soovituskirja. Kingituseks sain ka Astranti t-särgi.

Fierce Blacklight Fissa, Astrant 22.04.23

Pühapäev ja esmaspäev möödusid niisama puhates ja tagasireisiks pakkides.

Teisipäeva veetsin Amsterdamis veel viimaseid Hollandi mõnusid nautimas: ülimalt maitsvaid poffertjes’e (Hollandipäraseid minipannkooke) süües ja veel raamatupoode külastades. Olin reisi lõpuks Hollandist ostnud nii palju raamatuid (7), et ei olnud üldse kindelgi, kas kohver jääb lennujaama kaaluregulatsioonide piiridesse – õnneks jäi!

Kolmapäev oli kojureisimise päev!
Selleks kulus terve päev. Reisikaaslaseks oli mul Kätlin, kes samuti oli Hollandisse välispraktikale tulnud. Koos oli mõnus muljetada, Varssavi lennujaamas burksi süüa – hea oli kellegagi jagada seda kojunaasmise elevust.
Nii-nii hea meel nüüd lõpuks tagasi kodus olla. Hindan ka nüüd palju rohkem rohkem seda ilusat Eestimaad, kus elada saan.

Üldiselt on mul heameel, et programmist osa võtsin.
Sain kogeda Hollandi kultuuri, laiendada enda maailmavaadet ning tegeleda enda ühe suurima kirega – fotograafiaga!
Usun, et Eestil oleks palju õppida Hollandi kultuurist – nende rattakultuur, rohelus, puhkekultuur, avatud meel ja toetavad kogukonnad on nii mõnusad ning kindlasti aitavad palju kaasa hollandlaste elukvaliteedile.
Jään seda riiki meenutama soojusega.

Marite Hollandis – 3. nädal

17. apr. 202317. apr. 2023 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Kui eelmine nädal tundus mööduvat jooksuga, siis see nädal tundus lausa roomavat, kuni nädala teises pooles sai jalad alla ning hakkas lausa sprintima.

Esmaspäeval reisisin Amsterdamist tagasi Edesse ning veetsin ülejäänud päeva toas, värskelt ostetud raamatu lugemisega.

Teisipäev oli jälle fototöötluse päev. Mul on juba rutiiniks saanud see, et ühe päeva nädalast pühendan fototöötlusele. Kuna eelmisel nädalal kontserdi- ja kultuurikeskuses Astrant tehtud pilte on tohutult palju, nagu alati, siis oleks võimatu mul kõik need jõuda õigeaegselt ära töödelda oma kaasavõetud tahvelarvutis.
Sel korral õnneks jõudsin kõik pildid õigeaegselt ära töödeldud ning ei pidanud ületunde tegema.

Kuna terve kolmapäeva kallas õues vihma nagu pangest, siis ma ei saanudki tegeleda tänavafotograafia žanriga, nagu algselt olin planeerinud.
Võtsin natuke aega ideede kogumiseks ning otsustasin, et ilmselt kõige põnevam oleks katsetada portreefotograafiaga loomulikus valguses. Kuna ma olin just eelmisel nädalal teinud portreepilte, tundus see natuke nagu minupoolne laiskus või sohitegemine, kuid tõde on see, et mul lihtsalt ei tulnud paremat mõtet – seega õigustasin seda otsust endale sellega, et eelmisel nädalal tegin ma pilte stuudiovalgusega ning sel nädalal siis loomulikus valguses.
Modelliks rääkisin ära oma töökaaslase Tinekese, kes väga hea meelega oli nõus aitama. Tegin katsetusi pikasäriajaga valgel taustal.

Ausalt öeldes ei saanud ma palju pilte, millega oleksin rahul olnud, kuna pikasäriga on üpris keeruline portreepilte teha. Tervest päevast sain ainult 2 pilti, millega olin enam-vähem rahul.
Ega igapäev ei saagi tabada kümnesse kõikide oma piltidega, eriti veel katsetades eksperimentaalse fotograafiaga.

Neljapäevaks oli nädala selgroog murtud ning mind oli ees ootamas põnev nädalalõpp, kuid ma ise seda veel ei teadnudki.
Kuna mu nädal senimaani polnud olnud väga inpireeriv ning mul polnud õrna aimugi, mida võiks sel päeval teha, siis kontorisse jõudes küsisin töökaaslaselt Femkelt, et ega sel päeval polnud mõnda üritust, mida ma saaksin pildistada. Ta vastas, et tegelikult on küll üks pildistamine lähedalasuvas militaarkoolis, mis oleks vaja ära teha hiljemalt sel päeval, ning ma võin temaga kaasa minna. Plaan paigas.
Ootasingi siis paar tundi, tehes eimidagit, kuni tuli aeg minna. Aga üllatus-üllatus, kohale jõudes selgus, et läksime sinna valel päeval. Nimelt oli töökaaslane Tineke öelnud Femkele vale päeva, millal oli pildistama vaja minna, ning pildistamise õige kuupäev oli olnud üldse nädal aega varem. Nojah..
Selgus, et olin raisanud suure osa päevast lihtsalt passimisele ilma tulemusteta. Seega viimses hädas – kuna päeva jooksul pidin ma ikkagi mingisugused pildid ära tegema, mul oli vaja midagi näidata päevatööna – otsusasin teha Noore Meedia Tiimi (Young Media Team) kontorist pilte, juhuks kui neil peaks neid kunagi vaja minema. Hädine töö minu poolt, aga noh mis parata.

Koju jõudes sain Xanderilt, Astrantist, ühe väga põneva sõnumi.
Nimelt oli neil palju inimesi tiimist haigeks jäänud ning neil oli vaja ruttu kedagi inimest, kes saaks sel õhtul toimuvast Battle of Bands üritusest pilte teha, väikese tasu eest. Olin koheselt nõus – kuidas saaks sellisest pakkumisest ning võimalusest, aidata sõpra, keelduda?

Battle of Bands on iga-aastane üritus, kus osaleb 6 bändi, igalühel aega umbes 25 minutit esinemiseks. Lõpuks valitakse välja 3 bändi, kes saavad võimaluse esineda soojendusbändidena mais toimuval Gelderland Liberation festivalil, kuhu tuleb kokku kümneid tuhandeid pealtvaatajaid.

Üritus oli megatore – bändid olid fantastilised (minu isiklik lemmik oli Hollandi punkbänd nimega Lodyne, mille solisti energia sarnanes väga selle autentse varase 90-ndate punk-stseeni energiaga ning omavahel suheldes oli ta nii-nii soe ja optimistlik inimene), pildid kukkusid hästi välja, tundsin ennast hästi – kui äkki oma juhendajalt Anoukilt laenatud kaamera mälukaart sai täis. Oh õudu – see oli seda vanemat sorti CompactFlash kaart, mille lugejat kellelgi majas polnud.
Seega viimases hädas helistas Xander lähedalasuvale fotograafist sõbrale, kellel õnneks oli lugeja olemas. Ta elas Astrantist ainult minut-kahe kaugusel ning minu eesmärk oli lugeja ära tuua enne järgmise bändi set’i lõppu, kanda kaardilt pildid maha ning jõuda bändist pilti teha. Kahe minuti asemel läks viisteist, kuna pidin enda jaoks võõras kohas rattal orienteeruma ning Google Maps juhatas mu lõpuks vale maja juurde – kuid õnneks jõudsin õigeaegselt tagasi!
Kahjuks ei jõudnud Anouki kaameraga bändist pilte teha, kuna failide arvutisse mahalaadimisega läks ka omakorda aega, seega tänasin oma kaitseinglit, kes oli mulle varasemalt soovitanud igaks juhuks kaasa võtta ka oma kaamera. Seega tegin enda seebikarbi-kaameraga pildid ära. Muidugi ei ole nende kvaliteet see, mis mulle meeldiks, kuid vähemalt sain mingidki pildid. Ülejäänud ürituse jõudsin ikka parema kaameraga ära pildistatud ning jäin lõppkokkuvõtteks piltidega väga rahule.
Xander ütles, et nüüd ongi hea lugu tulevikuks piltidel juures.

Xander esitas mulle ka pakkumise minu viimasel nädalal Hollandis töötada rohkem Astrantis, kuna olin talle varasemalt maininud, et see rahulik kontoritöö on minu jaoks päris igav. Olin nõus ning Xander suutiski Anoukilt välja kaubelda mulle teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva Astrantis töötamiseks. Ees ootab väga põnev nädal, ma olen kindel.

Reedel ma kontorisse ei pidanud minema, selle asemel läksin Astrantis toimuvat Queercafé’d pildistama. See on igakuine LGBTQIA+ kogukonnale mõeldud vabaaja veetmise üritus, kus on baar, süüa, (tavaliselt, kuid mitte sel korral) vabalava muusikutele, lauamängud, piljardilaud, joonistuslaud ja igasugu muud põnevad vabaaja veetmise tegevused, mis toovad kogukonna kokku.

Kohapeal olid nad loonud sellise väga hubase valguse, mis mulle kui fotograafile tähendas, et pidin töötama suhteliselt pimedas ruumis, mis võib palju väljakutseid esitada. Sellepärast tunnen ka, et paljud mu pildid ei vasta just nendele standarditele, mida sooviksin. Tabasin palju häid hetki, kuid iga pimedama pildiga on pigem selline 50/50 võimalus, et saab pildi pärast fototöötluses “päästa”.

Nädalavahetuse veetsin enda introvertseid patareisid laadides. Mulle see omaette olemise aeg siin väga sobib.
Jube, kui peaks koguaeg ainult lärmi ja sahmimise sees olema.

Vaikselt juba planeerin ette ka järgmise nädala tegemisi ning kõike, mis on vaja ära teha enne ärasõitu.

Üks nädal veel, varsti näeme, kodumaa!

Marite Hollandis – 2. nädal

12. apr. 2023 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Ma tunnen, et olen veel sisseelamise faasis.
Endiselt olen oma peas kokku panemas siinse linna, Ede kaarti – markeerimas, kus miski asub – ning olen hollandlaste seltskonnas pigem uudishimuliku kõrvaltvaataja rollis.
Eks igas riigis ja kogukonnas ole ikka omad sotsiaalsed reeglid, kehakeel ja märguanded, mis kohalikule on nii ilmselged, et nendest omavahel tavaliselt ei räägita – kuid mulle kui psühholoogiahuvilisele on see kõik tohutult põnev.

Siinses kultuuris on ka sees see ameerikalik ja inglaslik chit-chat, mis meile, eestlastele nii võõras tundub. Teise inimesega kohtudes küsitakse vestluse alguses alati kohustuslik: “Kuidas sul läheb?” ning alles siis öeldakse, mis on vaja öelda.
Ausalt öeldes ei oskagi ma veel öelda, kas siin küsitakse „kuidas mul läheb” sellepärast, et neid see päriselt huvitab, või on see pigem lihtsalt viisakusest?
Olen mitmetes olukordades hollandlastega suheldes eneselt küsinud, et kas see inimene on nüüd lihtsalt viisakas või on tal minu vastu päriselt huvi?
Ehk lõpuks trumpabki eestlaste ausus hollandlaste kurikuulsat ausust või olen ma lihtsalt harjunud teise kultuuriruumi sotsiaalsete märguannetega? Igakord kui arvan, et lõpuks tean seda lõplikku vastust, tuleb elu ja raputab mu mõtted jälle kastist välja.

*Kodu lähedal on üks farmiloomade park, mille elanikud on väga tänulikud toidupalakeste üle*.

Niisiis teine nädal. See läks mööda päris jooksuga.

Terve esmaspäev kulus mul oma 1200+ eelmise nädala ürituste piltide läbisorteerimiseks ja töötlemiseks.
Kuna tahtsin juba samal päeval ära saata reedel Astrantis tehtud kontserdipildid, siis jäin kontorisse isegi ületunde tegema, et jõuaks kõik pildid ära töödeldud.
Xander, üks Astrandi juhatajatest, kellega suhtluses olen, oli tohutult rõõmus piltide üle ning korraldas minuga kolmapäevaks kohtumise, et rääkida edasisest omavahelisest koostööst. Kui vaid Eestis käiks ka fotograafina tööotste leidmine nii lihtsalt..

Teisipäeval nõudis mu keha, et ma aja maha võtaks ning koju voodisse jääks. Seda ma ka tegin.
Mu juhendaja Anouk kinnitas mulle, et vaatamata haigestumisest, läheb mu praktikapäev ikkagi kirja, mis on tore.
Juba õhtuks tundsin end tagasi enam-vähem normis olevat ning valmis järgmise päeva väljakutseteks.

Kolmapäev tõigi värsked väljakutsed.
Nimelt otsustasin alustada projektiga, mille kallal tegeleksin ka ülejäänud siinse aja, et enda oskuseid lihvida ning ühtlasi töötunde täis saada.
Projekt ise kannaks nime “Reeglid on selleks, et neid rikkuda” ning see projekt enesest kujutaks seda, et ma võtan ette erinevad fotograafiažanrid ning üritaks nende reegleid rikkuda samas saavutades ilusad pildid – kui mitte seda, siis vähemalt, et tuua mind oma mugavustsoonist välja.
Muidugi on fotograafia nii loominguline ja vaba kunstivorm, et raske on öelda, et selles üldse mingeid reegleid oleks, kuid on teatud normid, mille järgi mõõdetakse, milline pilt on “hea” ning milline pole.
Milline on siis “hea” pilt? Terav, õigesti valgustatud, järgib kompositsioonireegleid, paneb vaatajat tundma mingisugust emotsiooni jne. Oma projektis võtaksin ma igas žanris ette paar taolist “reeglit” ning üritan neid rikkudes saavutada endiselt hea pildi.

Lükkasin projekti käima loodusfotograafiažanriga.
Kuna ilm oli ilus, siis otsustasin rattaga kuhugi loodusrikkasse kohta sõita pildistama. Mu kolleegid soovitasid mul minna pildistama ühte “lähedalasuvat” aasa täis lillasid lilli. Kuuldatavasti pidi seal juures ka lambaid leiduma. Kõlas suurepäraselt.
Umbes 4. kilomeetri juures kuskil põldude vahel olles nägin Google Mapsist, et tegelikult on veel umbes sama pikk tee ees ning mõeldes sellele, et pean terve selle tee ka tagasi väntama, jäi plaan katki ning otsustasin seal samas põldude vahel pildid ära teha.

Nendel piltidel mängin ma kaameras tekkivate peegeldustega ning kompositsiooniga – tavaliselt soovitatakse vältida oma subjekti kaadri keskele asetamist ning samuti ei tohiks nende “pea” kohale või alla jätta liiga palju ruumi.

Minu juhendaja Anouk oli piltidega väga rahul. Endal oli pigem pettumustunne sees, et ei saanudki lambaid lilladel väljadel pildistada.

Pärastlõunal sain kokku Xanderiga (hääldatakse “Ksander”). Xander on Astranti, kohaliku ürituste toimumispaiga üks juhatajatest ning talle olid minu eelmise nädala kontserdipildid nii meeldinud, et ta soovis meievahelist koostööd veel jätkata. Saimegi kokku, et rääkida tulevastest projektidest, mida oleks vaja pildile saada ning et ühtlasi lähemat tutvust teha. Hästi tore ja sooja olemisega inimene.

Neljapäeval otsustasin enda kolleegi Femke fotostuudiosse tõmmata, et seal portreefotograafia žanriga natuke eksperimenteerida.
Katsetasin kolme erineva efektiga – topeltsäri (1), pikk säriaeg (2) ning uduse filtriga (3).
Femke on aastatega juba harjunud erinevatele fotograafidele modelliks olemisega.
TechNovas õpib palju fotograafe ning alati on vaja kedagi modelliks, kuid fotograaf on enamasti arglik loom ning naljalt ise kaamera ette ei satu.
Seega Femke, kellel pole midagi endast ilusate piltide saamise vastu, istub kaamera ees päris tihti.

Jäin tulemustega väga rahule ning isegi üllatasin end veidi.
Stuudiofotograafia pole just minu ampluaa – seega tunnen end stuudios pildistamas käies tavaliselt natuke ebakindlana.
Minu jaoks on raske stuudios midagi innovatiivset ning silmajäävat teha, sellepärast olen alati üllatunud, kui kogemata nii juhtubki.

Reedest esmaspäevani peeti Ülestõusimispüha, mis tähendas, et mul oli 4 vaba päeva järjest. Ega see veel tähendanud, et ma neil päevadel oleksin päriselt puhanud.

Reedel käisin õhtul Astrantis metalbändi Cororoni pildistamas.
Bändi trummar oli väga muljetavaldav kutt – mängis trumme ning tegi metal-karjeid üheaegselt.
Need, kes pole võib-olla metal-žanri ning tummide mängimisega eriti tuttavad, siis võin öelda nii palju, et metal-žanr nii laulmises kui ka trummidel on üks keerukamaid muusikažanreid, mida mängida. See on nii füüsiliselt väsitav kui ka tehniliselt keerukas.

Laupäev oli lihtsalt kodus chillimise päev, sellest pole väga midagi rääkida.

Pühapäev ja esmaspäev aga selle eest olid täis elevust.
Otsustasin Amsterdamis peatuda ühe öö nii, et mul jäi terve päev aega südalinna avastamiseks. Teiste linnaosade kohta ei oska ma kommenteerida, seega mu jutt Amsterdami osas jääb väga üldistavaks ja kitsa vaateringiga.

See on tohutult ilus linn, mis peidab eneses nii palju ilu ja valu, mis kõikide nende sajandite jooksul on sinna kogunenud.
Selle linna ajalugu on nii põnev, et tahakski lihtsalt terve päeva mööda linna ringi käia, sellest rohkem õppida. Ehk tulevikus.
Teadsid, et mõned Amsterdami majad pärinevad 14. sajandist? Hullumeelne – neid hooneid vaadates oleks ise pakkunud vanuseks äkki kuskil 200 aastat, lihtsalt sellepärast kui hästi need hooned on säilinud ning kui ajatu disainiga need on.
Üks lahe detail Amsterdami juures on veel see, et paljude majade küljes on detailid, mis reedavad ära, mis ametimees seal elada võis – kurg, sild, king jne. Märgid hästi sisseelatud linnast.

Muidugi kõige meeldejäävam osa selle linna juures on selle kaunid kanalid, rattad ning palju rohelust linnaruumis, mis kõik lisavad juurde sellele niigi esteetiliselt kaunile tervikule, mis see linn on.

Tegelikult pean tõdema, et ma arvasin, et mulle meeldiks Amsterdam rohkem. Pigem jäi tervest kogemusest selline kibe maitse suhu.
See keskkond ise oli küll imetabaselt kaunis, kuid kõik muu seal tundus kuidagi nii võlts, suht vastupidine päris Hollandi kultuurist – tohutult palju inimesi, kõige tavalisemate asjade eest küsitakse ka hingehinda, lärm igal pool, ma ei tundnud end seal väga turvaliselt, pidevalt kontrollisin, et kas rahakott on ikka alles.

Muidugi olid coffee shop’id (või smartshop’id) iga nurga peal. Neid oli isegi rohkem kui päris kohvikuid. Kõik linnatänavad olid täis hapukat kanepilõhna.

See, mida ma päriselt Amsterdamis tegin, polegi iseenesest nii huvitav – veetsin suure osa päevast raamatupoodides (raamatukoi nagu ma olen), käisin paadiga kanaliltuuril, kaltsukas, söömas. Tavaline päev Tallinnas linna peal minu jaoks, miinus see paadisõit.

Tegelikult vaikselt näpud sügelevad mingisuguse “päris”-töö järgi ka.
Jah, vabadus enesele ise projekte luua on tohutu luksus, kuid mulle meeldib pigem tunda, et see töö, mida ma teen, on päriselt ka vajalik, et see muudab midagi.
Fotograafide seas on see levinud nali, et klient tahab tasuta tööd, öeldes et “portfoolio jaoks” saab pilte teha – noh siin isegi ei taheta minu pilte tasuta, ise pean igapäevaselt pusima endale mingit tegemist.
Ma olen liiga rahutu inimene nii rahuliku töö jaoks.

Marite Hollandis – 1. nädal

2. apr. 20233. apr. 2023 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Tulbid, puukingad, juust, kanep, rattad – see on Holland… eksju? Kuidas kellelegi.
Minu jaoks on Holland maa, kus on inimesed, kes on ka päriselt minu pikkused, kelle lahkus on piiritu ning kes ei paista kunagi mütsi kandvat, isegi südatalvel ei näe sa Hollandi tänavatel palju mütse.
Holland on maa, kus inimeste heaolu on prioriteet #1 – elukeskkond on siin ilus igal pool, ratta ja ühistranspordiga on ligipääs kõikjale (pigem autoga liiklemine on keerukam), inimesed ei pea töötama rohkem kui 4 päeva nädalas ning on paigas kõiksugu toetused, mis teevad kindlaks, et kõigil hollandlastel oleks katus pea kohal ning toit laual, inimesed saavad juba varajases eas jääda pensionile ning üle poolte hollandlastest kuuluvad mingisugusesse vabaajaveetmise klubisse.
Holland on maa, kus kõiki linnatänavaid täidab tugev lillelõhn, linnulaul ja 20. sajandi arhitektuur – puud, rohelus ja lilled on siin kõikjal, allergikud olge hoiatatud. 🙂

Tulek Hollandisse käis üle kivide ja mägede. Esmalt kahe lennukiga, seejärel kahe rongi ning ühe bussiga. Kodus etteplaneeritud teekonna informatsioon osutus täiesti kasutuks – sai otsitud pool tundi kuni tund seda õiget rongi või bussi, sai maha käidud kilomeetreid vales suunas ning Murphy seaduse kohaselt – see, mis valesti oleks saanud minna, nii ka läks. Olgugi, et abiks oli Google Maps, siiski õpib iga riigi transpordisüsteemi ära ainult seal kohapeal.

Ööbin ma Ede (hääldatakse “Eide”) linnas ühes väikeses B&B’s, kus toad on suhteliselt külmad – nii nagu Hollandis kombeks – ja ainsateks toiduvalmistamise abivahenditeks on mikrolaineahi ja veekeedukann.
Kurta saaks, kuid tegelikult olen pigem tänulik, et üldse õigeaegselt endale öömaja leidsin – kuna sain alles 1,5 nädalat enne minekut teada, et pean ise endale mingi öömaja leidma, mis ei olnud just kõige meeldivam üllatus. Minu siinne juhendaja Poike oli üllatunud, et ma üldse Edes mingi koha leidsin, ausalt öeldes mina ka.

Esimene päev oli mõeldud reisimiseks ning oma ööbimispaika jõudsin alles hilja õhtul kergendustundega, et üldse suutsin omapead kohale jõuda.

Teine päev, esmaspäev oli mul vaba, et saaksin siinse linnaga tutvuda. Esimene sihtkoht oligi kohe kohalik toidupood.
Nagu oodatud, siis valikus oli palju erinevaid saia- ning magusainetega tooteid. Nagu kombeks, siis siinpool Euroopas süükse suhkrut ka suhkruga.
Esimesed paar päeva ei teadnudki kohe, mida süüa, kuna pliiti mul ju polnud – seega sõin erinevaid salateid ja võileibu. Endamisi kutsun Hollandit võileivamaaks, kuna siin on võileivad igalpool, kuhu lähed.
Umbes neljandal päeval siin olles hakkasin uurima, et kas tõesti siis ei saa mikolaineahjus midagi küpsetada? Ja saabki, kohe palju asju saab.
Kas teadsid, et mikrolaieahjus saab näiteks kartulit keeta? Pärast seda avastust söön ma nüüd hästi. Iga kord kui mingi roa suudan kokku panna, on võidutunne suur.

Teisipäev oli mul esimene päev TechNova ülikoolis tööd teha. Terve päev kulus sisseelamiseks, tiimiga tutvumiseks ning edasiste plaanide tegemiseks.
Siin olen ma 5. rattaks 4-liikmelises Noores Meedia Tiimis. Peale minu on tiimis veel 2 fotograafi, Tineke ja Femke, ning 2 kujundajat, Jasper ja Rebecca.
Töö osas anti mulle täiesti vabad käed. Ma võin endale ise ükskõik millise projekti välja mõelda, minu käsutuses on kõiksugu ressursid, mida koolil pakkuda on – tehnika, stuudiod, isegi teised praktikandid peavad minu mõõdukepi järgi kõndima, kui ma seda soovin – peaasi, et mul oleks iga päev midagi teha.

Kolmapäeval võtsin käsile enda esimese projekti. Kuna Noorel Meedia Tiimil on instagramis konto @youngmediateam, mida nad proovivad uuesti ellu äratada, ning neil on lubatud ainult korra nädalas postitada, siis mõtlesin, et teeks neile Instagram story jaoks mõned pildid tiimist, kus iga liikme juures on neid tutvustav tekst. Pärast saab selle story profiilile salvestada. Mõeldud, tehtud – käisimegi stuudios pildistamas.

Neljapäev oli väsitav. TechNovas toimus üritus nimega “Girls Only” teemapäev, kus tulid eelkoolist ja koolist külla 2 gruppi tüdrukuid katsetama tehnikat, mida TechNoval oli pakkuda.
Nad said proovida virtuaalreaalsuse prille, õppida, kuidas disainida arvutis minimalistlik poster, kuidas tehakse teleülekannet ning kuidas tänapäeval masinaid kasutades keevitamine käib.
Minu ja Femke tööks oli see kõik pildile püüda. 2 gruppi tüdrukuid tulid kooli vahetusega – nooremad hommikul, vanemad pärastlõunal – mõlemad grupid veetsid koolis umbes 2,5h.
Samal ajal käis koolis veel ka üks diskussioonipaneel, kuhu olid kokku tulnud erinevad eksperdid – täpselt ei teagi, mis valdkonnast ning milliseid teemasid arutati. Pidime selle ürituse ka üles pildistama, kuna teine fotograaf oli haigestunud.
Seega päeva lõpuks oli mul kokku üle 1200 pildi, mis tuli kõik läbi sorteerida. Alles esmaspäeval saan jätkata nende töötlusega, kuna neid on lihtsalt nii palju, siis ei jõudnud ühe päevaga kõiki ära töödelda.

Girls Only üritus 30.03.23

Diskusioonipaneel 30.03.23

Reede oli täis elevust. Minu juhendajad Poike ja Anouk viisid enda fotograafia õpperühma vaatama Hõbe Kaamera (“Zilveren Camera”) näitust Utrechti linnas ning lubasid mul kaasa tulla.
Hõbe Kaamera on Hollandis suur iga-aastane prestiižne fotokonkurss, kuhu saab pilte esitada suhteliset igast fotožanrist. Mulle muidugi pakkus kõige rohkem huvi pressifoto žanr, ise Eestis pressifotograafina töödates.
Suurimad võidufotodelt läbikäivad teemad olid ikka immigratsioon, terrorism ja Ukrainas toimuv sõda. Paljud pildid olid nii hingelõhestavad, et neid oli väga raske vaadata.

Õhtu möödus põnevalt. Olin kutsutud Ede kohalikku kontserdi- ja kultuurikeskusesse Astrant – see on siinse alternatiivse kogukonna põksuv süda.
Pildistasin kahe bändi set’e: Snaggletooth, kes teeb Motörhead lugude covereid, ning Bon Scotch, kes teevad AC/DC covereid. Mõlemad bändid olid fantastilised, näha oli, et nad mõlemad andsid oma esituses enesest kõik.

Kuna ma sain suhteliselt viimasel hetkel teada, et lähen Astranti pildistama, siis polnud enam aega koolist või oma juhendajatelt kaamerat laenata. Seega pidin hakkama saama oma seebikarbist kaameraga.
Tulemuste üle ma ei nurise, lihtsalt on kahju, et pidin nii limiteeritud võimalustega kaamerat kasutama, kuna tegelikuses ma tean, et olen võimeline nii palju paremaid pilte tegema.

Kontserdipaigas anti mulle all-access pääse, mis tähendab, et mul oli ligipääs kõikjale – lava ette, kõrvale, peale, helipulti, isegi baaris pakuti tasuta süüa ja juua.
Sealsed omanikud ja ürituse korraldajad olid ka hästi-hästi toredad, pidevalt küsides, kas mul oleks midagi veel vaja, tutvustades mulle Ede ja Astranti ajalugu ning kutsudes mind ka veel tagasi pildistama järgmisel nädalal ühte kohaliku death metal bändi ning teisi tulevikus toimuvaid kogukonnaüritusi – ahvatlev pakkumine.

Vaikselt pulbitsevad juba plaanid ka järgmise nädala jaoks, kuid neist juba siis pikemalt.

Kolmas nädal Hollandis

10. dets. 201910. dets. 2019 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Nädal algas väga rahulikult. Täiendades oma äriplaane ja tehes uusi exceli tabeleid. Samuti tegime uuteks fotosessioonideks moodboarde ja otsisime inspiratsiooni ja ideid. Samuti tegime veel reisiplaane, et kuhu täpsemalt mida avastama minna.

Teisipäeval pidime me oma majakesega hüvasti jätma ja kolisime eraldi tubadesse. Nüüd on natukene üksik tunne ja liigume siin tubade vahelt ja käime teineteisel külas. Tegime veel viimased plaanid Amsterdami külastamiseks. Olime juba ju korra sealt läbi käinud, kuid siis me ei käinud seal väga põhjalikult, vaid jalutasime niisama. Nüüd oli meil plaan ja eesmärgid, et kuhu minna ja mida näha.

Kuna Amsterdamis algas valgusfestival, siis me tahtsime ka õhtul linnas liikuda, et nautida seda ilu.

Kuna Amsterdam on eelkõige tuntud oma kanalite poolest, siis läksimegi kõige esimesena paadiga kanalituurile. Näha oli, et tegu väga populaarse atraktsiooniga, kuna paat oli rahvast täis. Kuulasime giidi juttu, tegime ilusaid pilte ja filmisime.

Hollandis käies tuleb kindlasti süüa friikartuleid. Huvitaval kombel armastavad nad neid süüa majoneesiga. Ka meie proovisime ühed parimad friikad ära.

Edasi liikusime läbi linna külastades, Dami väljakut, kus asub kuningaloss. Kuninglik perekond elab tegelikult Haagis, aga kui asjatoimetused toovad Amsterdami, siis resideeruvad nad just siin. Just tollel õhtul oli lossis midagi toimumas, uhketes riietes paarid liikusid kutsed näpus lossi turvaväravatest sisse.

Külastasime ka mitmeid ilusaid parke ja rohealasid, ning puhkasime jalga kanali ääres istudes. Nautisime loojuvat päikest ja imelist värvidemängu. Meie sihtpunktiks oli Rijksmuseum(Riiklik kunstimuuseum), kus hollandlased hoiavad oma suurimaid kunstiteoseid. Meie läksime vaatama maja ennast, kuna selle arhitektuur on väga võimas. Rembrandtid, Vermeerid ja van Goghid jäävad tulevikku, kui seda imelist kohta taasavastama tuleme.

5.detsember on hollandlastel püha, kus lapsi külastab Sinterklaas(Püha Nikolaus). Ta on laste kaitsepühak, kes toob kingitusi ja magusat. Lapsed nagu ikka loevad luuletusi ja laulavad talle. Sinterklaas tuleb külla Hispaaniast ja sõidab valge hobusega. Teda saadavad kaks tõmmut Pieterit. Tänapäeva Jõuluvana on just Sinterklaasist alguse saanud. Ka meie nautisime rahulikku õhtut ja advendiaega.

Nädalalõpp möödus suure tormiga. Oli meeletu tuul ja vihm, mille tõttu, me väga seiklema minna ei saanud.

Vaid nädal ongi veel jäänud!

Tiina&Liis

Teine nädal Hollandis

1. dets. 20191. dets. 2019 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Aeg tõsti lendab! Juba on lõppemas teine nädal siin Culemborgi jõgede ja põldude vahel. Nüüd on meil ka rattad, millega saame ümbrust rohkem uurimas käia ning juba olemegi mõned kümned kilomeetrid maha vuranud.

See nädal on meil möödunud vähe rahulikumalt, kuna Johanil ja Karenil nii palju pildistamisi ei olnud. Tegelesime rohkem pilditöötlusega ja äriplaani loomisega.

Teisipäeval toimus maaelu ja farminduse mess, kus käisime üritust jäädvustamas koos Johaniga. Messid on siin meeletult suured. Meile olid ette antud mõned boksid, mida oli vaja pildistada. Ülejäänud aja kõndisime mööda messi ringi ja otsisime põnevaid hetki ja huvitavaid bokse. Tihti pidime seletama, kes me oleme, miks me hollandi keelt ei räägi ja kas me oleme farmidusest huvitatud.

Kolmapäeval külastasime Hilversumi linna, kus elab Karen. Tollel päeval oli huvitav ettevõtmine, mida Karen alles katsetab, kuid loodab, et see kogub populaarsust. Nimelt on seal hästi lahe kohvik- Sees. Coffee & Conceptstore. Kareni idee seisneb selles, et ta käib seal aeg-ajalt kvaliteetseid lastefotosid tegemas, mida vanemad sooviks osta. Muidugi võivad fotole tulla ka teised, kes soovivad. Pilte kasutatakse ka kohviku reklaamimiseks ja turundamiseks. Meie tollel päeval pildistasime behind-the-scenes fotosid ning Tiina tegi ka mõnusa video.

Kohvikus tegime ka TeamTalki ära. Saime tagasisidet seniste tegemiste kohta ning pidime iga päeva kohta tooma välja kolm positiivset asja, mida uut oleme õppinud või mille üle me uhkust tundsime eelmisel nädalal. Saime ka ise ettepanekuid teha, mida veel paari nädalaga õppida, kogeda tahaksime. Johan alustas ka äri ja majanduse õppetundidega. Nüüd juba täidamegi usinalt exceli tabeleid, et äri pool selgeks saada. Sest see on meeletult hariv ja tulevikuks kindlasti vajalik!

Järgimsed päevad tegelesime piltide töötlemisega, sest mõned eelmise nädala pildid olid ka vaja ära töödela. Tegime ka mõned tootefotod Johani venna firmale, mis tegeleb lennunduse cateringiga.

Vabal ajal oleme oma linnakeses ja siin ümbruses ringi seigelnud oma uhkete velodega!

Tiina & Liis
FS-18

Tiina ja Liis Hollandis

24. nov. 201924. nov. 2019 meiesiinkaugemalLisa kommentaar

Oleme jõudnud ennast ilusti sisse sättida Culemborgi linna. Elame imearmsas B&B’s, kus on oma õunafarm. Meid ümbritsevad kitsed, lambad, ponid ja linnud. Maahõngu on kõikjal tunda. Kuna meie elukoht on linnast väljas, siis rändamine on hetkel veidi keeruline, kuna me pole siiani saanud meile lubatud jalgrattaid. Ometi oleme me esimese nädalaga jõudnud juba nii palju teha ja näha!

Kohe samal päeval, kui saabusime, saime kokku oma juhendajatega, kelleks on Johan ja Karen. Nad mõlemad on fotograafid, kellel on meeletult palju tegemisi, seega igav ei hakka meil kindlasti. Saime kokku Johani kodus, kus pakuti meile väga traditsioonilist õhtusööki- friikartuleid ja kroketeid. Istumine Johani juures oli väga pikk ning õhtu lõpuks olime päris väsinud, sest reisi Hollandisse alusatasime hommikul kell 4.

Meil on iga nädal juhedajatega Team Talk päev, kus arutame läbi uued ettevõtmised ja teeme ülevaate senistest tegemistest. Esimene tiimi vestluspäev toimus esmaspäeval. Karenil on suur joonistatud kalender, kuhu märkisime kõik pildistamised ja tegemised üles. Nüüd on meil kindel ülevaade ja plaan, kus me pildistamas oleme ja millal on meie vabad päevad. Kuna Johan ja Karen on väga liikuvad fotograafid ehk neil on oma stuudivarustus, millega nad ringi rändavad, siis meie päevad on alati erinevad ja täis Hollandis rändamist. See on muidugi tore, sest tänu sellele näeme me palju rohkem seda armsat kuningriigikest.

Teisipäev algas sellega, et sõitsime Utrechti linna, sellist ummikut ei olnud meie varem oma silmaga näinud. Kiirtee oli autodest pungil ning kõik liikusid vaikselt suurlinnade suunas. Utrecht on üks suurimaid Hollandi linnasid, kuid sellel korral me seal väga uurimas ei käinud, sest päev oli täis pildistamist. Liis jäi koos Kareniga Hollandi ühe suurpanga-Rabobank, talentide üritust pildistama ning Tiina sõitis koos Johaniga taaskasutuse messi pildistama. Tol päeval lõppes õhtu meie jaoks kuskil 9 paiku, kui sai lõpuks kaminasse tule teha ja puhata. Järgmine päev oli meil piltide töötlemiseks mõeldud.

Neljapäev oli taas väga pikk päev, sest siis olime tagasi messikeskuses, seekord oli ka Liis kaasas. Saime esimest korda ise stuudio püsti panna, kuid enne tuli kõik vajalik tehnika muidugi trepist üles tassida. Seekord pildistasime koos Johaniga keskuse töötajaid. Nende sooviks olid uued fotod, mida saaks kasutada turunduseks. Meiega koos oli ka firma disainer, kes rääkis meile pikalt ja laiemal nende visioonist. Pildistamine toimus greenscreeni taustal ja jäädvustada sai klassikaliseid portreesid, kui ka lõbusamaid pilte, mis siis hiljem saavad endale juurde ettevõttele sobiva kujunduse.

Reede oli ilmselt meie jaoks kõige huvitavam päev. Nimelt külastasime koos Johaniga tema venna firmat, mis asub Haarlemis. Ettevõte tegeleb cateringiga, kuid hoopis lennunduses. Rikkad, kuulsad ja ilusad saavad just neilt tellida uhkeid sööke lennukisse. Ja nii kostitati ka meid parimate võileibadega ja šokolaadis maasikatega! Tegelikult ei läinud me muidugi sinna sööma, vaid hoopis beebisid pildistama. Saime jälle stuudio püsti panna ja beebisid nende vanematega pildistada. Seltskond oli väga kihvt ja pildid jäid väga ilusad. Tegutsesime kiirelt ning peale seda saime minna Haarlemi linna uudistama. Järjekordne imeline linn, kanalite, tuuleveskite ja punastest tellistest majadega. Kuna koju saamiseks pidime läbi sõitma Amsterdamist, siis tegime ka seal paaritunnise jalutuskäigu. Koheselt mõistsime, et oleme saabunud turistimekasse ja rahvast oli hordide viisi. Otsisime väiksemaid ja rahulikumaid tänavakesi, et kanalite ääres jalutada. Ilm oli mõnus ja soe ning kollane sügis ei ole siit veel lahkunud!

Ka laupäeval olime pildistamas, kuid nüüd olime Culemborgis, seega ei pidanud väga kaugele sõitma. Raudejaama kõrval on väike loomekeskus, kus on kohvikud, teater, erinevad kunstnikud ja ettevõtted. Koheselt tekib Telliskivi vibe ja kodune tunne. Sinna soovivad ka Karen ja Johan oma püsiva stuudio püsti panna, kuid hetkel on seis keeruline, seega käivad nad seal niisama sessioone tegemas, vedades alati oma stuudiot kaasa.
Sellel korral olid klientideks 5 naist, kes soovisid üksikuid portreesid ja grupipilte. Lõime kaks stuudionurgakest. Ühes oli Johan ja teises meie. Katsetasime nii loomuliku- kui ka stuudiovalgusega pilte. Oli tegus lõuna!

Pühapäev ja esmaspäev on meil puhkamiseks, kuid siis jälle uue hooga!