Kui eelmine nädal tundus mööduvat jooksuga, siis see nädal tundus lausa roomavat, kuni nädala teises pooles sai jalad alla ning hakkas lausa sprintima.

Esmaspäeval reisisin Amsterdamist tagasi Edesse ning veetsin ülejäänud päeva toas, värskelt ostetud raamatu lugemisega.

Teisipäev oli jälle fototöötluse päev. Mul on juba rutiiniks saanud see, et ühe päeva nädalast pühendan fototöötlusele. Kuna eelmisel nädalal kontserdi- ja kultuurikeskuses Astrant tehtud pilte on tohutult palju, nagu alati, siis oleks võimatu mul kõik need jõuda õigeaegselt ära töödelda oma kaasavõetud tahvelarvutis.
Sel korral õnneks jõudsin kõik pildid õigeaegselt ära töödeldud ning ei pidanud ületunde tegema.

Kuna terve kolmapäeva kallas õues vihma nagu pangest, siis ma ei saanudki tegeleda tänavafotograafia žanriga, nagu algselt olin planeerinud.
Võtsin natuke aega ideede kogumiseks ning otsustasin, et ilmselt kõige põnevam oleks katsetada portreefotograafiaga loomulikus valguses. Kuna ma olin just eelmisel nädalal teinud portreepilte, tundus see natuke nagu minupoolne laiskus või sohitegemine, kuid tõde on see, et mul lihtsalt ei tulnud paremat mõtet – seega õigustasin seda otsust endale sellega, et eelmisel nädalal tegin ma pilte stuudiovalgusega ning sel nädalal siis loomulikus valguses.
Modelliks rääkisin ära oma töökaaslase Tinekese, kes väga hea meelega oli nõus aitama. Tegin katsetusi pikasäriajaga valgel taustal.

Ausalt öeldes ei saanud ma palju pilte, millega oleksin rahul olnud, kuna pikasäriga on üpris keeruline portreepilte teha. Tervest päevast sain ainult 2 pilti, millega olin enam-vähem rahul.
Ega igapäev ei saagi tabada kümnesse kõikide oma piltidega, eriti veel katsetades eksperimentaalse fotograafiaga.

Neljapäevaks oli nädala selgroog murtud ning mind oli ees ootamas põnev nädalalõpp, kuid ma ise seda veel ei teadnudki.
Kuna mu nädal senimaani polnud olnud väga inpireeriv ning mul polnud õrna aimugi, mida võiks sel päeval teha, siis kontorisse jõudes küsisin töökaaslaselt Femkelt, et ega sel päeval polnud mõnda üritust, mida ma saaksin pildistada. Ta vastas, et tegelikult on küll üks pildistamine lähedalasuvas militaarkoolis, mis oleks vaja ära teha hiljemalt sel päeval, ning ma võin temaga kaasa minna. Plaan paigas.
Ootasingi siis paar tundi, tehes eimidagit, kuni tuli aeg minna. Aga üllatus-üllatus, kohale jõudes selgus, et läksime sinna valel päeval. Nimelt oli töökaaslane Tineke öelnud Femkele vale päeva, millal oli pildistama vaja minna, ning pildistamise õige kuupäev oli olnud üldse nädal aega varem. Nojah..
Selgus, et olin raisanud suure osa päevast lihtsalt passimisele ilma tulemusteta. Seega viimses hädas – kuna päeva jooksul pidin ma ikkagi mingisugused pildid ära tegema, mul oli vaja midagi näidata päevatööna – otsusasin teha Noore Meedia Tiimi (Young Media Team) kontorist pilte, juhuks kui neil peaks neid kunagi vaja minema. Hädine töö minu poolt, aga noh mis parata.

Koju jõudes sain Xanderilt, Astrantist, ühe väga põneva sõnumi.
Nimelt oli neil palju inimesi tiimist haigeks jäänud ning neil oli vaja ruttu kedagi inimest, kes saaks sel õhtul toimuvast Battle of Bands üritusest pilte teha, väikese tasu eest. Olin koheselt nõus – kuidas saaks sellisest pakkumisest ning võimalusest, aidata sõpra, keelduda?

Battle of Bands on iga-aastane üritus, kus osaleb 6 bändi, igalühel aega umbes 25 minutit esinemiseks. Lõpuks valitakse välja 3 bändi, kes saavad võimaluse esineda soojendusbändidena mais toimuval Gelderland Liberation festivalil, kuhu tuleb kokku kümneid tuhandeid pealtvaatajaid.

Üritus oli megatore – bändid olid fantastilised (minu isiklik lemmik oli Hollandi punkbänd nimega Lodyne, mille solisti energia sarnanes väga selle autentse varase 90-ndate punk-stseeni energiaga ning omavahel suheldes oli ta nii-nii soe ja optimistlik inimene), pildid kukkusid hästi välja, tundsin ennast hästi – kui äkki oma juhendajalt Anoukilt laenatud kaamera mälukaart sai täis. Oh õudu – see oli seda vanemat sorti CompactFlash kaart, mille lugejat kellelgi majas polnud.
Seega viimases hädas helistas Xander lähedalasuvale fotograafist sõbrale, kellel õnneks oli lugeja olemas. Ta elas Astrantist ainult minut-kahe kaugusel ning minu eesmärk oli lugeja ära tuua enne järgmise bändi set’i lõppu, kanda kaardilt pildid maha ning jõuda bändist pilti teha. Kahe minuti asemel läks viisteist, kuna pidin enda jaoks võõras kohas rattal orienteeruma ning Google Maps juhatas mu lõpuks vale maja juurde – kuid õnneks jõudsin õigeaegselt tagasi!
Kahjuks ei jõudnud Anouki kaameraga bändist pilte teha, kuna failide arvutisse mahalaadimisega läks ka omakorda aega, seega tänasin oma kaitseinglit, kes oli mulle varasemalt soovitanud igaks juhuks kaasa võtta ka oma kaamera. Seega tegin enda seebikarbi-kaameraga pildid ära. Muidugi ei ole nende kvaliteet see, mis mulle meeldiks, kuid vähemalt sain mingidki pildid. Ülejäänud ürituse jõudsin ikka parema kaameraga ära pildistatud ning jäin lõppkokkuvõtteks piltidega väga rahule.
Xander ütles, et nüüd ongi hea lugu tulevikuks piltidel juures.

Xander esitas mulle ka pakkumise minu viimasel nädalal Hollandis töötada rohkem Astrantis, kuna olin talle varasemalt maininud, et see rahulik kontoritöö on minu jaoks päris igav. Olin nõus ning Xander suutiski Anoukilt välja kaubelda mulle teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva Astrantis töötamiseks. Ees ootab väga põnev nädal, ma olen kindel.

Reedel ma kontorisse ei pidanud minema, selle asemel läksin Astrantis toimuvat Queercafé’d pildistama. See on igakuine LGBTQIA+ kogukonnale mõeldud vabaaja veetmise üritus, kus on baar, süüa, (tavaliselt, kuid mitte sel korral) vabalava muusikutele, lauamängud, piljardilaud, joonistuslaud ja igasugu muud põnevad vabaaja veetmise tegevused, mis toovad kogukonna kokku.

Kohapeal olid nad loonud sellise väga hubase valguse, mis mulle kui fotograafile tähendas, et pidin töötama suhteliselt pimedas ruumis, mis võib palju väljakutseid esitada. Sellepärast tunnen ka, et paljud mu pildid ei vasta just nendele standarditele, mida sooviksin. Tabasin palju häid hetki, kuid iga pimedama pildiga on pigem selline 50/50 võimalus, et saab pildi pärast fototöötluses “päästa”.

Nädalavahetuse veetsin enda introvertseid patareisid laadides. Mulle see omaette olemise aeg siin väga sobib.
Jube, kui peaks koguaeg ainult lärmi ja sahmimise sees olema.

Vaikselt juba planeerin ette ka järgmise nädala tegemisi ning kõike, mis on vaja ära teha enne ärasõitu.

Üks nädal veel, varsti näeme, kodumaa!