Viimane nädal.

Ei saa öelda, et olin kurb lahkumise pärast, pigem elevil võimaluse üle naaseda koduste mugavuste ja tuttavate juurde. Elevil minna poodi ja mõista igat silti, elevil, et saan liikuda kuhu-iganes ilma Google Maps abita, elevil kogeda seda Eestimaa kevadet.

Esmaspäev, nagu ikka, möödus eelneva nädala kontserdipilte töödeldes. See oli ka ühtlasi minu eelviimane päev töötada TechNovas, kuna eelneval nädalal oli kohaliku kontserdipaiga Astranti juhataja Xander mulle välja kaubelnud 3 päeva nende juures töötamist.
Seega pidasime ka lühikese jutuajamise oma juhendaja Anoukiga sellest, mis plaanid mul nädalaks veel olid ja millised dokumendid peaksin nädala jooksul ära täitma.

Teisipäev algaski Astrantis. Sealne tiim võttis mind vastu nagu ühte omadest. Mulle toonitati mitmeid kordi, et tunneksin seal ikka end nagu kodus ning kõik nende oma on ka minu oma (selleks perioodiks).
Päeva ülesandeks oli pildistada üles 2 erinevat graffitit, mis olid valminud Astranti palgatud kunstnike poolt. Asukohad olid erinevates linnaosades, seega päev mööduski suuresti mööda linna rattaga graffiti ja Astranti vahelt sõites.

Esimene koht, mida pildistasin, oli ühe kortermaja sein, mille kallal kunstnik alles paar päeva hiljem tööd alustas. See oli vaja ülesjäädvustada, et hiljem kokku panna “enne ja pärast” kollaaž.

Teine koht oli üks prügikonteiner, mis oli ära maalitud hiiglasliku peaga, naabruskonna elavdamiseks. Need pildid said pärast sotsiaalmeedias palju tähelepanu. Linnaelanikud olid väga rõõmsad selle üle, et naabruskonda ehib nüüd selline lahe kunstitöö, mis muudab tavalise prügikonteineri koheselt huvitavaks ja pilkupüüdvaks.

Kolmapäev tõi uued tuuled. Nimelt olin haigestunud ning pidin jääma koju end turgutama.
Pakkusin küll Xanderile välja, et saan endiselt teha ühe photoshoot’i ära, mis eelnevalt oli planeeritud, kuid ta ütles, et kui olen haige, siis peab ikka puhkama ning ta saab vabalt ise ka pildid ära tehtud.
See mulle väga meeldib Hollandi kultuuri juures, et siin väärtustatakse väga puhkuse olulisust. Võib-olla on see ka üks põhjustest, miks Hollandi inimesed kuuluvad Euroopa ühtede kõige rõõmsamate inimeste sekka.

Neljapäeval võtsin ka veel rahulikult, kuid siiski tegin natuke tööd ka. Pildistasin ära teised 2 graffiti-asukohta, mida üle-eelmisel päeval ei jõudnud teha.

Esimene koht oli ööbimiskohast kiire rattasõidu kaugusel, kohas nimega Hall of Fame Ede, mis on kiirtee-alune tunnel, täis erinevate graffiti-kunstnike pilte. Seal tegin pilte ühest Astranti reklaamist (joonistatud graffitiga), mis kutsus Ede elanikke ühes graffiti workshop’is osalema. Pilt oli umbes 5 meetrit kõrge. Jumal tänatud, et mu kaamera objektiiviava oli piisavalt lai, et terve pildi peale sain.

Teine koht oli Ede linna teises otsas, Ede-Wageningen rongijaamast natuke edasi elumajarajooni külje all, üks elektrikapp, mille kõik 4 külge olid tehtud üheks pildiks.

Reede oli mu viimane päev TechNova koolis töötada. Veetsin päeva aidates sealsel meediatiimil fotostuudioid koristada, kuna kohe oli õpilastel tulemas vaheaeg ning uueks semestriks oli vaja stuudiod korda teha. Samuti tegelesin ka natuke fototöötlusega, töötlesin ära mõningad sellest nädalast töötlemata jäänud pildid.
Istusime ka maha Anoukiga ning täitsime koos ära kõik Erasmus+ programmi dokumendid, mis oli vaja Eestisse tagasi viia.
Minu kriitika selles osas on see, et palju keskenduti sellele, kuidas mina neile meeldisin seal töötades, kuid kordagi minu sealoleku aja jooksul ei küsitud minu käest tagasisidet TechNova kohta – kuidas mulle seal meeldis, mida saaks parandada jne.
See tagasiside, mis ka minu kohta esitati, jäi minu arvates suhteliselt pinnapealseks, kuna tegelikkuses oma praktika ajal puutusin ma oma juhendajatega kokku päris vähe ning nende poolt ka juhendati mind minimaalselt. Tundsin, et nende jaoks tegelikult erilist vahet polnud, kas olen seal või mitte, kuna mulle polnud ette mõeldud mingisuguseid projekte, kõik pidin ise leiutama ning tundsin end pigem koormana nende jaoks.
Arvan, et oleks ma olnud natuke vähemkogenud fotograaf või vähesema kujutlusvõimega, poleks ma vist omapead niimoodi hakkama saanud.

Päeva lõpuks olid mu kolleegid TechNova meediatiimis mulle valmistanud väga armsa üllatuse Hollandi maiustuste ja armsa kirja näol.

Laupäev oli minu viimane päev Astranti heaks töötada. Olin kutsutud pildistama ühte LGBTQIA+ kogukonna diskot/kontsertit. Olud olid suhteliselt rasked – pidin pildistama väga pimedas ruumis Xanderi kaameraga, (kuna mu enda oma ei saa lihtsalt hakkama pimedas), mis pole just kõige parem kaamera sellise keskkonna jaoks, kuid sain hakkama. Pildistasin inimesi, kes olid üritusele tulnud, ning esinejaid.
Pärast üritust rääkisime veel pikalt Xanderiga ka sellest, kas ja kuidas ma olin oma kogemusega rahule jäänud, millised plaanid on mul tulevikuks, kui rahule nad olid mu piltidega jäänud ning et kui mul peaks tulevikus vaja minema, siis Xander kirjutaks mulle heameelega soovituskirja. Kingituseks sain ka Astranti t-särgi.

Pühapäev ja esmaspäev möödusid niisama puhates ja tagasireisiks pakkides.

Teisipäeva veetsin Amsterdamis veel viimaseid Hollandi mõnusid nautimas: ülimalt maitsvaid poffertjes’e (Hollandipäraseid minipannkooke) süües ja veel raamatupoode külastades. Olin reisi lõpuks Hollandist ostnud nii palju raamatuid (7), et ei olnud üldse kindelgi, kas kohver jääb lennujaama kaaluregulatsioonide piiridesse – õnneks jäi!

Kolmapäev oli kojureisimise päev!
Selleks kulus terve päev. Reisikaaslaseks oli mul Kätlin, kes samuti oli Hollandisse välispraktikale tulnud. Koos oli mõnus muljetada, Varssavi lennujaamas burksi süüa – hea oli kellegagi jagada seda kojunaasmise elevust.
Nii-nii hea meel nüüd lõpuks tagasi kodus olla. Hindan ka nüüd palju rohkem rohkem seda ilusat Eestimaad, kus elada saan.

Üldiselt on mul heameel, et programmist osa võtsin.
Sain kogeda Hollandi kultuuri, laiendada enda maailmavaadet ning tegeleda enda ühe suurima kirega – fotograafiaga!
Usun, et Eestil oleks palju õppida Hollandi kultuurist – nende rattakultuur, rohelus, puhkekultuur, avatud meel ja toetavad kogukonnad on nii mõnusad ning kindlasti aitavad palju kaasa hollandlaste elukvaliteedile.
Jään seda riiki meenutama soojusega.

Ma tunnen, et olen veel sisseelamise faasis.
Endiselt olen oma peas kokku panemas siinse linna, Ede kaarti – markeerimas, kus miski asub – ning olen hollandlaste seltskonnas pigem uudishimuliku kõrvaltvaataja rollis.
Eks igas riigis ja kogukonnas ole ikka omad sotsiaalsed reeglid, kehakeel ja märguanded, mis kohalikule on nii ilmselged, et nendest omavahel tavaliselt ei räägita – kuid mulle kui psühholoogiahuvilisele on see kõik tohutult põnev.

Siinses kultuuris on ka sees see ameerikalik ja inglaslik chit-chat, mis meile, eestlastele nii võõras tundub. Teise inimesega kohtudes küsitakse vestluse alguses alati kohustuslik: “Kuidas sul läheb?” ning alles siis öeldakse, mis on vaja öelda.
Ausalt öeldes ei oskagi ma veel öelda, kas siin küsitakse „kuidas mul läheb” sellepärast, et neid see päriselt huvitab, või on see pigem lihtsalt viisakusest?
Olen mitmetes olukordades hollandlastega suheldes eneselt küsinud, et kas see inimene on nüüd lihtsalt viisakas või on tal minu vastu päriselt huvi?
Ehk lõpuks trumpabki eestlaste ausus hollandlaste kurikuulsat ausust või olen ma lihtsalt harjunud teise kultuuriruumi sotsiaalsete märguannetega? Igakord kui arvan, et lõpuks tean seda lõplikku vastust, tuleb elu ja raputab mu mõtted jälle kastist välja.

Niisiis teine nädal. See läks mööda päris jooksuga.

Terve esmaspäev kulus mul oma 1200+ eelmise nädala ürituste piltide läbisorteerimiseks ja töötlemiseks.
Kuna tahtsin juba samal päeval ära saata reedel Astrantis tehtud kontserdipildid, siis jäin kontorisse isegi ületunde tegema, et jõuaks kõik pildid ära töödeldud.
Xander, üks Astrandi juhatajatest, kellega suhtluses olen, oli tohutult rõõmus piltide üle ning korraldas minuga kolmapäevaks kohtumise, et rääkida edasisest omavahelisest koostööst. Kui vaid Eestis käiks ka fotograafina tööotste leidmine nii lihtsalt..

Teisipäeval nõudis mu keha, et ma aja maha võtaks ning koju voodisse jääks. Seda ma ka tegin.
Mu juhendaja Anouk kinnitas mulle, et vaatamata haigestumisest, läheb mu praktikapäev ikkagi kirja, mis on tore.
Juba õhtuks tundsin end tagasi enam-vähem normis olevat ning valmis järgmise päeva väljakutseteks.

Kolmapäev tõigi värsked väljakutsed.
Nimelt otsustasin alustada projektiga, mille kallal tegeleksin ka ülejäänud siinse aja, et enda oskuseid lihvida ning ühtlasi töötunde täis saada.
Projekt ise kannaks nime “Reeglid on selleks, et neid rikkuda” ning see projekt enesest kujutaks seda, et ma võtan ette erinevad fotograafiažanrid ning üritaks nende reegleid rikkuda samas saavutades ilusad pildid – kui mitte seda, siis vähemalt, et tuua mind oma mugavustsoonist välja.
Muidugi on fotograafia nii loominguline ja vaba kunstivorm, et raske on öelda, et selles üldse mingeid reegleid oleks, kuid on teatud normid, mille järgi mõõdetakse, milline pilt on “hea” ning milline pole.
Milline on siis “hea” pilt? Terav, õigesti valgustatud, järgib kompositsioonireegleid, paneb vaatajat tundma mingisugust emotsiooni jne. Oma projektis võtaksin ma igas žanris ette paar taolist “reeglit” ning üritan neid rikkudes saavutada endiselt hea pildi.

Lükkasin projekti käima loodusfotograafiažanriga.
Kuna ilm oli ilus, siis otsustasin rattaga kuhugi loodusrikkasse kohta sõita pildistama. Mu kolleegid soovitasid mul minna pildistama ühte “lähedalasuvat” aasa täis lillasid lilli. Kuuldatavasti pidi seal juures ka lambaid leiduma. Kõlas suurepäraselt.
Umbes 4. kilomeetri juures kuskil põldude vahel olles nägin Google Mapsist, et tegelikult on veel umbes sama pikk tee ees ning mõeldes sellele, et pean terve selle tee ka tagasi väntama, jäi plaan katki ning otsustasin seal samas põldude vahel pildid ära teha.

Nendel piltidel mängin ma kaameras tekkivate peegeldustega ning kompositsiooniga – tavaliselt soovitatakse vältida oma subjekti kaadri keskele asetamist ning samuti ei tohiks nende “pea” kohale või alla jätta liiga palju ruumi.

Minu juhendaja Anouk oli piltidega väga rahul. Endal oli pigem pettumustunne sees, et ei saanudki lambaid lilladel väljadel pildistada.

Pärastlõunal sain kokku Xanderiga (hääldatakse “Ksander”). Xander on Astranti, kohaliku ürituste toimumispaiga üks juhatajatest ning talle olid minu eelmise nädala kontserdipildid nii meeldinud, et ta soovis meievahelist koostööd veel jätkata. Saimegi kokku, et rääkida tulevastest projektidest, mida oleks vaja pildile saada ning et ühtlasi lähemat tutvust teha. Hästi tore ja sooja olemisega inimene.

Neljapäeval otsustasin enda kolleegi Femke fotostuudiosse tõmmata, et seal portreefotograafia žanriga natuke eksperimenteerida.
Katsetasin kolme erineva efektiga – topeltsäri (1), pikk säriaeg (2) ning uduse filtriga (3).
Femke on aastatega juba harjunud erinevatele fotograafidele modelliks olemisega.
TechNovas õpib palju fotograafe ning alati on vaja kedagi modelliks, kuid fotograaf on enamasti arglik loom ning naljalt ise kaamera ette ei satu.
Seega Femke, kellel pole midagi endast ilusate piltide saamise vastu, istub kaamera ees päris tihti.

Jäin tulemustega väga rahule ning isegi üllatasin end veidi.
Stuudiofotograafia pole just minu ampluaa – seega tunnen end stuudios pildistamas käies tavaliselt natuke ebakindlana.
Minu jaoks on raske stuudios midagi innovatiivset ning silmajäävat teha, sellepärast olen alati üllatunud, kui kogemata nii juhtubki.

Reedest esmaspäevani peeti Ülestõusimispüha, mis tähendas, et mul oli 4 vaba päeva järjest. Ega see veel tähendanud, et ma neil päevadel oleksin päriselt puhanud.

Reedel käisin õhtul Astrantis metalbändi Cororoni pildistamas.
Bändi trummar oli väga muljetavaldav kutt – mängis trumme ning tegi metal-karjeid üheaegselt.
Need, kes pole võib-olla metal-žanri ning tummide mängimisega eriti tuttavad, siis võin öelda nii palju, et metal-žanr nii laulmises kui ka trummidel on üks keerukamaid muusikažanreid, mida mängida. See on nii füüsiliselt väsitav kui ka tehniliselt keerukas.

Laupäev oli lihtsalt kodus chillimise päev, sellest pole väga midagi rääkida.

Pühapäev ja esmaspäev aga selle eest olid täis elevust.
Otsustasin Amsterdamis peatuda ühe öö nii, et mul jäi terve päev aega südalinna avastamiseks. Teiste linnaosade kohta ei oska ma kommenteerida, seega mu jutt Amsterdami osas jääb väga üldistavaks ja kitsa vaateringiga.

See on tohutult ilus linn, mis peidab eneses nii palju ilu ja valu, mis kõikide nende sajandite jooksul on sinna kogunenud.
Selle linna ajalugu on nii põnev, et tahakski lihtsalt terve päeva mööda linna ringi käia, sellest rohkem õppida. Ehk tulevikus.
Teadsid, et mõned Amsterdami majad pärinevad 14. sajandist? Hullumeelne – neid hooneid vaadates oleks ise pakkunud vanuseks äkki kuskil 200 aastat, lihtsalt sellepärast kui hästi need hooned on säilinud ning kui ajatu disainiga need on.
Üks lahe detail Amsterdami juures on veel see, et paljude majade küljes on detailid, mis reedavad ära, mis ametimees seal elada võis – kurg, sild, king jne. Märgid hästi sisseelatud linnast.

Muidugi kõige meeldejäävam osa selle linna juures on selle kaunid kanalid, rattad ning palju rohelust linnaruumis, mis kõik lisavad juurde sellele niigi esteetiliselt kaunile tervikule, mis see linn on.

Tegelikult pean tõdema, et ma arvasin, et mulle meeldiks Amsterdam rohkem. Pigem jäi tervest kogemusest selline kibe maitse suhu.
See keskkond ise oli küll imetabaselt kaunis, kuid kõik muu seal tundus kuidagi nii võlts, suht vastupidine päris Hollandi kultuurist – tohutult palju inimesi, kõige tavalisemate asjade eest küsitakse ka hingehinda, lärm igal pool, ma ei tundnud end seal väga turvaliselt, pidevalt kontrollisin, et kas rahakott on ikka alles.

Muidugi olid coffee shop’id (või smartshop’id) iga nurga peal. Neid oli isegi rohkem kui päris kohvikuid. Kõik linnatänavad olid täis hapukat kanepilõhna.

See, mida ma päriselt Amsterdamis tegin, polegi iseenesest nii huvitav – veetsin suure osa päevast raamatupoodides (raamatukoi nagu ma olen), käisin paadiga kanaliltuuril, kaltsukas, söömas. Tavaline päev Tallinnas linna peal minu jaoks, miinus see paadisõit.

Tegelikult vaikselt näpud sügelevad mingisuguse “päris”-töö järgi ka.
Jah, vabadus enesele ise projekte luua on tohutu luksus, kuid mulle meeldib pigem tunda, et see töö, mida ma teen, on päriselt ka vajalik, et see muudab midagi.
Fotograafide seas on see levinud nali, et klient tahab tasuta tööd, öeldes et “portfoolio jaoks” saab pilte teha – noh siin isegi ei taheta minu pilte tasuta, ise pean igapäevaselt pusima endale mingit tegemist.
Ma olen liiga rahutu inimene nii rahuliku töö jaoks.