Viimane töönädal möödus kiirelt. Ühel päeval käisime ka Aveiro linna pildistamas. Külastasime linna surnuaeda (väga vana ja hauakambritega), suurt parki ning jalutasime mööda armsaid väikseid tänavaid.
Meie viimane Portugali nädalavahetus oli pikem, reedest teisipäevani! Laupäeva veetsime Aveiro lähedal Praia da Barra rannal jalutades, surfareid vaadeldes, pildistades, päikest nautides ja merekarpe korjates. Ma ei mäleta, millal viimati sai midagi nii mõttetut aga nii toredat tehtud!! (Mirjam korjas “mitu kilo”, mulle jäid alles vaid paar üksikut) Ja lõpuks ometi oli ilm selline, et lühikeste käestega oli mõnna olla ja pikkade teksadega liiga palav!
Portugallased tassivad kogu aeg vihmavarju kaasas, sest kunagi ei tea kui sadama hakkab… nii ka meie eksole…
päevitaja
Pühapäeval vara jätsime Aveiro ning koduga hüvasti ning sõitsime Portosse! Saime kokku Brunoga ning sõitsime Arouca geoparki. Päeva veetsime passadiços do Paiva matkarada läbides. Pildid räägivad enda eest 🙂
Esmaspäeva ja teisipäeva veetsime Portos. Turistitasime ringi- tegime pilte, külastasime vaatamisväärsusi, sõitsime paadi ja vana trammiga ning ostsime suveniire.
Teisisipäeva õhtul saime täiega pakkida ja asju mahutada ning täna kolmapäeva oleme veetnud reisides, õhtuks aga oleme juba Tallinnas.
Lõppkokkuvõtteks soovitame kõigil välispraktikale minna!!! Kindlasti soovitame Portugali, sest seiklused ei saa seal kunagi otsa ning vaheldumisi saab seigelda linnas ja imelises looduses.
Aitäh Egele, kes selle Erasmus+ programmis osalemise meie jaoks võimalikuks on teinud ning selle jaoks väga palju vaeva on näinud! Oleme õnnelikud ja tänulikud 🙂
Nädal algas väga rahulikult. Täiendades oma äriplaane ja tehes uusi exceli tabeleid. Samuti tegime uuteks fotosessioonideks moodboarde ja otsisime inspiratsiooni ja ideid. Samuti tegime veel reisiplaane, et kuhu täpsemalt mida avastama minna.
Teisipäeval pidime me oma majakesega hüvasti jätma ja kolisime eraldi tubadesse. Nüüd on natukene üksik tunne ja liigume siin tubade vahelt ja käime teineteisel külas. Tegime veel viimased plaanid Amsterdami külastamiseks. Olime juba ju korra sealt läbi käinud, kuid siis me ei käinud seal väga põhjalikult, vaid jalutasime niisama. Nüüd oli meil plaan ja eesmärgid, et kuhu minna ja mida näha.
Kuna Amsterdamis algas valgusfestival, siis me tahtsime ka õhtul linnas liikuda, et nautida seda ilu.
Kuna Amsterdam on eelkõige tuntud oma kanalite poolest, siis läksimegi kõige esimesena paadiga kanalituurile. Näha oli, et tegu väga populaarse atraktsiooniga, kuna paat oli rahvast täis. Kuulasime giidi juttu, tegime ilusaid pilte ja filmisime.
Hollandis käies tuleb kindlasti süüa friikartuleid. Huvitaval kombel armastavad nad neid süüa majoneesiga. Ka meie proovisime ühed parimad friikad ära.
Edasi liikusime läbi linna külastades, Dami väljakut, kus asub kuningaloss. Kuninglik perekond elab tegelikult Haagis, aga kui asjatoimetused toovad Amsterdami, siis resideeruvad nad just siin. Just tollel õhtul oli lossis midagi toimumas, uhketes riietes paarid liikusid kutsed näpus lossi turvaväravatest sisse.
Külastasime ka mitmeid ilusaid parke ja rohealasid, ning puhkasime jalga kanali ääres istudes. Nautisime loojuvat päikest ja imelist värvidemängu. Meie sihtpunktiks oli Rijksmuseum(Riiklik kunstimuuseum), kus hollandlased hoiavad oma suurimaid kunstiteoseid. Meie läksime vaatama maja ennast, kuna selle arhitektuur on väga võimas. Rembrandtid, Vermeerid ja van Goghid jäävad tulevikku, kui seda imelist kohta taasavastama tuleme.
5.detsember on hollandlastel püha, kus lapsi külastab Sinterklaas(Püha Nikolaus). Ta on laste kaitsepühak, kes toob kingitusi ja magusat. Lapsed nagu ikka loevad luuletusi ja laulavad talle. Sinterklaas tuleb külla Hispaaniast ja sõidab valge hobusega. Teda saadavad kaks tõmmut Pieterit. Tänapäeva Jõuluvana on just Sinterklaasist alguse saanud. Ka meie nautisime rahulikku õhtut ja advendiaega.
Nädalalõpp möödus suure tormiga. Oli meeletu tuul ja vihm, mille tõttu, me väga seiklema minna ei saanud.
Kolmanda nädalavahetuse veetsime Mirjamiga eraldi.
Mina olin Milanos, külas sõbrannal. Muljed.. on sellised, et rahvast on liiga palju (novembris/detsembris!!), südalinn on must ja kerjuseid(wannabe kerjuseid?!) täis ning iga nurga peal üritab keegi sulle midagi maha müüa. Inimesed on kalgid ning ignorantsed. Eestlasele selline keskkond hästi küll ei mõju minu meelest 😀 vähemalt ma tundsin, et metroos rahvamassis trügimine ei tekita minus häid emotisoone.
Laupäeval sattusime kogemata vanakraami laadale/kirbuturule. Vot seal oli mõnus vibe 🙂 Hinnad olid hästi sõbralikud ja keegi ei trüginud ega nüginud.
Nädalavahetuse jooksul külastasime peamisi vaatamisväärsusi ning käisime ära ka Da Vinchi muuseumis. Seda võiksin küll soovitada! Aga ole valmis, et infot on seal palju. (Minu jaoks veidi liiga palju pikki tekste, mida lugeda :D) Aega võib seal minna terve päev.
Milano kogemuse üle on mul hea meel ning eks ole sellel linnal ka oma ilu ja võlu. (käsikäes koleduse ja valuga)
kahe suure mehe vahel lennukis istuda on… kitsas
rongijaam
kõrge maja
võlu ja valu
üks õnnelik pere laadal
nagu Eestis! jee
glögi
käisime hiinalinnas
Navigli
lähme koju trammiga..
..ja metrooga
pea pilvedes teel Portugali tagasi
Mirjam aga oli siinkandis ning külastas Bragat ja Guimaraest.
Aeg tõsti lendab! Juba on lõppemas teine nädal siin Culemborgi jõgede ja põldude vahel. Nüüd on meil ka rattad, millega saame ümbrust rohkem uurimas käia ning juba olemegi mõned kümned kilomeetrid maha vuranud.
See nädal on meil möödunud vähe rahulikumalt, kuna Johanil ja Karenil nii palju pildistamisi ei olnud. Tegelesime rohkem pilditöötlusega ja äriplaani loomisega.
Teisipäeval toimus maaelu ja farminduse mess, kus käisime üritust jäädvustamas koos Johaniga. Messid on siin meeletult suured. Meile olid ette antud mõned boksid, mida oli vaja pildistada. Ülejäänud aja kõndisime mööda messi ringi ja otsisime põnevaid hetki ja huvitavaid bokse. Tihti pidime seletama, kes me oleme, miks me hollandi keelt ei räägi ja kas me oleme farmidusest huvitatud.
Kolmapäeval külastasime Hilversumi linna, kus elab Karen. Tollel päeval oli huvitav ettevõtmine, mida Karen alles katsetab, kuid loodab, et see kogub populaarsust. Nimelt on seal hästi lahe kohvik- Sees. Coffee & Conceptstore. Kareni idee seisneb selles, et ta käib seal aeg-ajalt kvaliteetseid lastefotosid tegemas, mida vanemad sooviks osta. Muidugi võivad fotole tulla ka teised, kes soovivad. Pilte kasutatakse ka kohviku reklaamimiseks ja turundamiseks. Meie tollel päeval pildistasime behind-the-scenes fotosid ning Tiina tegi ka mõnusa video.
Kohvikus tegime ka TeamTalki ära. Saime tagasisidet seniste tegemiste kohta ning pidime iga päeva kohta tooma välja kolm positiivset asja, mida uut oleme õppinud või mille üle me uhkust tundsime eelmisel nädalal. Saime ka ise ettepanekuid teha, mida veel paari nädalaga õppida, kogeda tahaksime. Johan alustas ka äri ja majanduse õppetundidega. Nüüd juba täidamegi usinalt exceli tabeleid, et äri pool selgeks saada. Sest see on meeletult hariv ja tulevikuks kindlasti vajalik!
Järgimsed päevad tegelesime piltide töötlemisega, sest mõned eelmise nädala pildid olid ka vaja ära töödela. Tegime ka mõned tootefotod Johani venna firmale, mis tegeleb lennunduse cateringiga.
Vabal ajal oleme oma linnakeses ja siin ümbruses ringi seigelnud oma uhkete velodega!
Ma ei tea mis teisiti on, aga aeg on hirmsal kombel lendama hakanud! Tööpäev lõppeb juba enne kui alanud on ja sama kähku kaovad vabad õhtud ja nädalavahetus..
Eelmine nädal möödus mul algajale (inimesele, kellel ei pruugi fotograafiaga mingit pistmist olla igapäevatöös) lighroomi/photoshopi õpetust tehes, sellel nädalal jätkan ja lõpetan. Ise olen ka päris palju pisiasju juurde õppinud :O
Reedel käisime Mirjamiga ühes väiksemas külas, kus asub AEVA teine kool ning tegime ametiportreesid. Õnnestus näpistada natuke aega ka ringi vaatamiseks 🙂 Portugal ei väsi üllatamast oma looduse võimsuse ja iluga!
Ilmad ka ei väsi meid üllatamast. Kord sajab vihma, kord paistab päike ja on mega palav, siis on mega külm ja.. siis on õhk umbne ja niiske.. ja vihma sajab ka nii, et päeva jooksul jõuab 10x vihm sadama hakata ja 10x sadamine ära lõppeda. Varasemalt polevat november nii vihmane olnud, kui sellel aastal..
Nädalavahetuse veetsime seekord Põhja-Portugalis. Laupäeva Viana do Castelos (Aveirost u 3h tee rongiga) ning pühapäeva Ponte de Limas. Laupäeval vedas meil sinise taeva ning päiksega ja pühapäeval lakkamatu vihmaga. Meie päevi sisustas mu portugallasest sõber Bruno, kes ise sealkandis elab. Kohalikuga on ikka täitsa teistmoodi ringi käia. Vianas külastasime kahte randa, mis asuvad pea kõrvuti aga on täiesti erinevad ning vaatamist väärt! Samuti matkasime 660 trepiastet mäkke Santa Luzia kiriku juurde. Mööda hirmus kitsast treppi sai ka üles kirikutorni, kust oli linnale veel parem vaade! Õhtu lõpetasime restoranis Portugali köögiga tutvudes.
Pühapäev algas kuskil metsa sees vihma käes vana kloostri varemetes turnides ja pildistades. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et veetsime seal vähemalt 2 tundi 😀 Ja territoorium ei olnud nüüd nii suur.. aga jõle põnev oli!! Ja igast nurgast tahtsid 3 inimest endast perfektseid pilte ja nii see aeg läks 🙂 Vihm meid ei heidutanud (olgu, ma olin ainuke nõrk, kes vihmavarjuga käis), tegi selle koha hoopis müstilisemaks!
Edasi sõitsime läbi Bruno kodukandi. Sattusime sinisinise veega jõe äärde ja tugevast vihmast hoolimata tahtis Mirjam pika säri pilte teha 😀 Õige fotograaf, valmis ligumärjaks saama ja mudas roomama, et ainult hea pildi saaks!!
Ülejäänud päev möödus Ponte de Limaga tutvudes. Väga mõnus romantiline väikelinn. Ja pühapäev on ka seal turupäev!
Novemberi võlu Portugalis ringi rännates on see, et turiste väga kuskil ei kohta. Ja kui, siis kohalikke turiste. Ehk siis hea rahulik on, ei ole massides trügimist, järekordades ootamist.. ja majutus on odav! Ning kui veel satud kuskile maakohta, siis ka hinnad löövad pahviks. Värske apelsinimahl ja kohvi, kokku 1,5eur! Aga kohe kui suuremas linnas tagasi oled, on täitsa Eesti hinnad.
Kodu on meil ka lõpuks üles soenenud. Mirjam käis täna paljajalu!! Ja jopegi võib nüüd seljast ära võtta ;D Ja meil käis koristaja… :O selline lux elu, et suu vajub ammuli
Toledo, seda väikelinn on Madriidi lähedal põhi koht kuhu minna, võib käia aga Cuenca linn kaugemal oli lahedam.ToledoMadriid Prado Museum, see pilt on muuseumi kõrvalkirik, maja ise oli suht igav väljast ja ei hakanud pilti tegema. Kõige ägedam kunstimuuseom kus käinud olen, soovitan külastada Madriidis. Põhitoit siin on salami ja sink, igast tostad ja võikud, või noh see on keeletundmatule kõige arusaadavam asi menüüst 🙂 Üldse Madriidis on nii palju kohvikuid ja õlle kohti, aga kui otsid söögikohta siis pead veidi otsima. Eriti õlu ja söök poest on siin odavamad kui Eestis.Restoranis on hinnad kallid, sama nagu Eestis. Hea odav ja suure valikuga toidupood on Lida. Diego Velázquez, seepärast neid kujusid Madriidis palju ongi, kuna see on tema järgi tehtud. Kui on söögi tegemis võimalus, siis on siin lai ja põnev valik, mida kõike võiks proovidaCuenca, väga ilus koht, Madriidist rong 15 eur, üks päev on enam vähem piisav, aga see linn on kena ja hubane, võiks isegi 2 päevaks jääda.
Oleme jõudnud ennast ilusti sisse sättida Culemborgi linna. Elame imearmsas B&B’s, kus on oma õunafarm. Meid ümbritsevad kitsed, lambad, ponid ja linnud. Maahõngu on kõikjal tunda. Kuna meie elukoht on linnast väljas, siis rändamine on hetkel veidi keeruline, kuna me pole siiani saanud meile lubatud jalgrattaid. Ometi oleme me esimese nädalaga jõudnud juba nii palju teha ja näha!
Kohe samal päeval, kui saabusime, saime kokku oma juhendajatega, kelleks on Johan ja Karen. Nad mõlemad on fotograafid, kellel on meeletult palju tegemisi, seega igav ei hakka meil kindlasti. Saime kokku Johani kodus, kus pakuti meile väga traditsioonilist õhtusööki- friikartuleid ja kroketeid. Istumine Johani juures oli väga pikk ning õhtu lõpuks olime päris väsinud, sest reisi Hollandisse alusatasime hommikul kell 4.
Johan, Tiina, Liis ja Karen
Meil on iga nädal juhedajatega Team Talk päev, kus arutame läbi uued ettevõtmised ja teeme ülevaate senistest tegemistest. Esimene tiimi vestluspäev toimus esmaspäeval. Karenil on suur joonistatud kalender, kuhu märkisime kõik pildistamised ja tegemised üles. Nüüd on meil kindel ülevaade ja plaan, kus me pildistamas oleme ja millal on meie vabad päevad. Kuna Johan ja Karen on väga liikuvad fotograafid ehk neil on oma stuudivarustus, millega nad ringi rändavad, siis meie päevad on alati erinevad ja täis Hollandis rändamist. See on muidugi tore, sest tänu sellele näeme me palju rohkem seda armsat kuningriigikest.
Teisipäev algas sellega, et sõitsime Utrechti linna, sellist ummikut ei olnud meie varem oma silmaga näinud. Kiirtee oli autodest pungil ning kõik liikusid vaikselt suurlinnade suunas. Utrecht on üks suurimaid Hollandi linnasid, kuid sellel korral me seal väga uurimas ei käinud, sest päev oli täis pildistamist. Liis jäi koos Kareniga Hollandi ühe suurpanga-Rabobank, talentide üritust pildistama ning Tiina sõitis koos Johaniga taaskasutuse messi pildistama. Tol päeval lõppes õhtu meie jaoks kuskil 9 paiku, kui sai lõpuks kaminasse tule teha ja puhata. Järgmine päev oli meil piltide töötlemiseks mõeldud.
Neljapäev oli taas väga pikk päev, sest siis olime tagasi messikeskuses, seekord oli ka Liis kaasas. Saime esimest korda ise stuudio püsti panna, kuid enne tuli kõik vajalik tehnika muidugi trepist üles tassida. Seekord pildistasime koos Johaniga keskuse töötajaid. Nende sooviks olid uued fotod, mida saaks kasutada turunduseks. Meiega koos oli ka firma disainer, kes rääkis meile pikalt ja laiemal nende visioonist. Pildistamine toimus greenscreeni taustal ja jäädvustada sai klassikaliseid portreesid, kui ka lõbusamaid pilte, mis siis hiljem saavad endale juurde ettevõttele sobiva kujunduse.
Reede oli ilmselt meie jaoks kõige huvitavam päev. Nimelt külastasime koos Johaniga tema venna firmat, mis asub Haarlemis. Ettevõte tegeleb cateringiga, kuid hoopis lennunduses. Rikkad, kuulsad ja ilusad saavad just neilt tellida uhkeid sööke lennukisse. Ja nii kostitati ka meid parimate võileibadega ja šokolaadis maasikatega! Tegelikult ei läinud me muidugi sinna sööma, vaid hoopis beebisid pildistama. Saime jälle stuudio püsti panna ja beebisid nende vanematega pildistada. Seltskond oli väga kihvt ja pildid jäid väga ilusad. Tegutsesime kiirelt ning peale seda saime minna Haarlemi linna uudistama. Järjekordne imeline linn, kanalite, tuuleveskite ja punastest tellistest majadega. Kuna koju saamiseks pidime läbi sõitma Amsterdamist, siis tegime ka seal paaritunnise jalutuskäigu. Koheselt mõistsime, et oleme saabunud turistimekasse ja rahvast oli hordide viisi. Otsisime väiksemaid ja rahulikumaid tänavakesi, et kanalite ääres jalutada. Ilm oli mõnus ja soe ning kollane sügis ei ole siit veel lahkunud!
Haarlem
Ka laupäeval olime pildistamas, kuid nüüd olime Culemborgis, seega ei pidanud väga kaugele sõitma. Raudejaama kõrval on väike loomekeskus, kus on kohvikud, teater, erinevad kunstnikud ja ettevõtted. Koheselt tekib Telliskivi vibe ja kodune tunne. Sinna soovivad ka Karen ja Johan oma püsiva stuudio püsti panna, kuid hetkel on seis keeruline, seega käivad nad seal niisama sessioone tegemas, vedades alati oma stuudiot kaasa. Sellel korral olid klientideks 5 naist, kes soovisid üksikuid portreesid ja grupipilte. Lõime kaks stuudionurgakest. Ühes oli Johan ja teises meie. Katsetasime nii loomuliku- kui ka stuudiovalgusega pilte. Oli tegus lõuna!
Pühapäev ja esmaspäev on meil puhkamiseks, kuid siis jälle uue hooga!
Valget aega on 8-17, seega olin nõme ja Mirjamil kaua magada ei lasknud kummalgi päeval. Niisama lebotada ka mitte.. sest seda saab ju pimedas teha!!
Laupäeva hommiku veetsime Aveiro linnas ringi kõndides ja pildistades. Portugali arhitektuur on nii lahedalt värviline, mustriline ja detailirohke! On mida vaadata 🙂
Pärastlõunaks sõitsime rongidega matkama sellisesse kohta nagu Serra do Buçaco. Aveirost on see umbes tunnikese kaugusel.
Linnake, kus mäestik asus, oli väike ja armas. Ilm oli nii soe, et joped sai seljast võetud ja matkates tekkis soov pusa ka ära võtta. Matkarada oli huvitav ja mitmekesine, loodus oli väga võimas ning poolel teel sai uudistada ka üht lossi (?). Kes treppe ja ülesmäge matkamist ei karda, siis soovitan kindlasti seal ära käia!! (Laiskvorstid saavad tegelikult autoga ka)
Päeva lõpuks oli käidud pea 30 000 sammu ning klõpsitud umbes 600 pilti! Kirss tordil oli koju seitsmendale korrusele kõndimine! Kui ma iga päev olen pigem kaua üleval, siis sellel õhtul olin enne 9t voodis juba 😀
Pühapäeval käisime Aveirost 40 min bussisõidu kaugusel Costa Nova rannas ringi vaatamas. Kohapeal jõudsime olla umbes tunnikese ning siis jäime vihma kätte ja saime läbimärjaks. Ootasime kohalikus kohvikus, et vihm läbi saaks.. sõime kooki ja friikaid ja.. vihma ikka sadas. Egas midagi, külm oli ka märgades riietes, seega Mirjami tungival nõudmisel andsin alla ja sõitsime Aveirosse tagasi (kus ilmselgelt ei sadanud).
Mirjam veetis õhtu seiklemisest puhates, aga ma tuiasin linnas pildistades ringi ning hiljem käisin enamus kaubanduskeskuse poode läbi.. ja ostsin täpselt mitte midagi. Igatsen eesti kaltsukaid!
Nädalavahetuse jooksul saime paika pandud ka uue nädala menüü ning tehtud toidushopingu. Uut nädalat alustame tatrapajaga 😀 (jah, Portugalist saab isegi tatart osta! Continentest, vene toiduainete riiulilt)
Hispaaniasse jõudes oli ilm soe ja suvine. Kohe alguses meid hoiatati, et tavliselt läheb novembris vihmasesks, kuid õnneks on ilmataat meid säästnud ja vihma on olnud suhteliselt vähe. Teele töötab meigistuudios, kus pildistab modelle ja töötleb pilte. Mina teen koostööd fotograaf Angel Perez Meca’ga, kes pildistb paljudele erinevatele agentuuridele, omab stuudiot linnast 30 km kaugusel Mostoleses. Kuna minu töö on väga liikuv, nii kellaajalt kui kohast, siis saan jaluatada ja linna näha pidevalt. Nädalaga on läbitud juba 100km kindlasti :). Õnneks on linn suur ja vaadata, pildistada on igal sammul. Esimestel päevadel pidin minema koos Angeliga pildistama Sharon Stone’t. Väljas sadas vihma ja mul õnnestus astuda põlvini mingisse vett täis auku. Oodates külmas ja vihmases vanalinna koos teiste hispaania fotograafidega, kes kogu aja vestlesid elavalt ja aktiivselt mulle sõnagi mõistmata, saime lõpuks pildistamise alale, kus minu koht oli tähistatud tagareas sildikesega. Olin juba valmis võitlema pildistamise õnnestumiseks, kui Angel teats, et nüüd lähme välja tagasi, sest nemad otsutasid hakata streikime, sest pole rahul tingimustega, mis neile pildistamiseks on antud. Kogu mu lootus, et tunda end kui tähtis fotograaf, luhtus ja seisin jälle väljas külmal tänaval, kus õnnestus pildistada telefoniga kohalikku straari hispaania paparazzide välkude valguses.
Nii palju siis Sharon Stoneśt 😦
Teistel päevadel jalutan mööda Madriidi tänavaid ja pildistan erinevaid ül., mis Angel mulle andis- “postkaardi” pildid, metroo oma võludega, prügi Madriidis, jõulutuled (mis veel ei põle) jne. Kahel korral olen ka assisteerinud Angelít stuudios ja üritusel, kus pidi pildistama osalejaid.
Elame kodumajtuses, elamine on katusealuses kambris, mis on jõle külm (oleme mõlemad tõbised ja tatised), ühtegi akent ei ole ja süüa teha ei saa. Pererahvas pakub õnneks tüüpilist hotelli hommikusööki (mis oli üüri hinna sees) ja õhtuti sööme väljas (mis on suht kulukas, sest Madriid ei hiilga odavate hindadega). Seega sööme vähe ja jalutame palju, et sooja saada. Momendil lõpetan ja lähen jälle välja kõndima, sest käed külmetavad ja tahaks päevavalgust näha. PÄIKEST!
meiesiinkaugemal.travel.blog 