20k+ sammulised päevad jätkuvad.
Nädala esimene pool möödus stabiilselt, viimased külad said nimekirjast maha tõmmatud ja nende vastavad fotod töödeldud. Meie ülemus on olnud napisõnaline, kuid tundub, et senine töö on jäänud vett pidama koos tagasisidest tulnud parandustega. Ning tõtt öelda vajavad meie jalad ka munakiviteede halastamatust kupeldamisest veidi puhkust.

Poeskäigud, pesutiirud ja šoppingumaania keerised on muutunud osaks tavaharjumustest. 

Neljapäeval otsustasime seega minna Coimbrasse ning suundusime selle tarbeks juba hommikul rongijaama. Piletikassast aga anti teada, et täna – ja ainult täna – toimub rongiliini töötajate streik. Suutsime madala palganumbri murega mõistvalt sümpatiseerida, kuid mida me siis täna ette võtame?

Läksime ikkagi platformile kaema, kas üldse midagi liigub. Sel momendil oli üks veidi viisakama välimusega rong just tuure sisse võtmas, ning välkotsusena hüppasime selle peale. Maha istudes tuli välja, et see on keskmisest veidi luksuslikum rong Portosse – seda saime teada mitte just eriti impressed piletikontrolörilt, kes sõrme vibutades meile kaks piletit müüs.

Porto sobis küll, tahtsime sinna niikuinii tagasi minna, kuid ehk liiga suure õhinaga. Porto Campanha peatuses hüppasime edukalt maha ning hakkasime juba sättima plaane, mis varianti pidi kesklinna liikuda, kui mind hakkas tüütama haigutav tühimik mu seljakotis. Vaatasin korra ja kõige hullem oli tõeseks saanud.

Mu rahakott jäi rongi peale.

Ilmselgelt sprintisime tagasi just selja taha jäetud platformile, kuid rong oli ammu lahkunud. Järgnes etteennustatav tugiliini googeldamine, võõrkeelse veebilehe kirumine, rongi numbri leidmine ja pool tundi ootel tiksumist. Comboios de Portugal töötaja toru otsas oli kaastundlik ning uuris eeskujulikult minult välja kõik info, mis mul anda oli, kuid ütles lõpuks, et saagu mis saab aga täna on ikkagi streik ja, et enne homset pole mul mõtet selle üle isegi muretseda. 

Eks ma siis ei muretsenud. Leppisime Sandriga kokku, et ta võtab mulle sularaha välja ja ma kannan talle vahe kontole. Lükkasin kaardid äpis ajutiselt blokki ning suundusime linna peale. Päikeseloojang teisel pool silda koos teiste ümbritsevate Porto elanikega oli see-eest magus.

Reedel saime ka lõpuks Coimbras käidud, nagu eelmine päev plaanis. Läbi Coimbra jookseb lai looklev jõgi, ning teiselt poolt paistab üüratusuur ostukeskus. Tee sinna oli aga vähimat öeldes üldiselt ikkagi autodele mõeldud. Selline tunne oli igatahes küll, et sumpame läbi kellegi tagaaia peenarde lähima KFC poole. Raja kõrval oli boonuseks unarusse jäetud maja, mida muidu poleks saanud avastada. (Kevin ja Sander ei propageeri mahajäetud majades kolamist, kuid samas ei pane kätt ka ette.)

Sääri tulitama panev linn pani juba väsinud lihased proovile, kuid vaated ülikooli juurest olid kenad. Sander sai proovida korstna kujulist “chimney cake” kooki Nutella-laadse pähklitäidisega. Päikese loojudes saime ka lõpuks info, et kadunud rahakott ootab meid 2.5h kaugusel Braga linnas. Kuna Aveiro rongijaama töötajad ei tahtnud isegi kuulda sellest mõttest, et see rongiga sinna transportida, panime ka selle linna plaani.

Bragas tahtis töötaja mulle pakkuda hoopis väikest roosat seljakotti, kuid “carteira” sõna pani tal silmad särama ja minuti pärast oli mul rahakott jälle käes kõigega mis sinna kuulub, peale sularaha. Jah, isegi punased mündid. Leidja preemia.

Vahepeal kaugeks jäänud rahaga soetasime kolossaalse pitsa ja sõime end vihmases Bragas “Mr. Pizza” nimelises restoketis toidukoomasse.
Võtsime küll ülejäägid karbiga kaasa, kuid need said lõpuks kohalikele kodututele loovutatud.

Tõenäoliselt ei söö kumbki meist peale seda reisi kübetki süsivesikuid vähemalt aasta aega.

Üllataval kombel on järgnenud esimesele nädalale Portugalis ka teine. Kes oleks võinud arvata.

Piinliku järjepidevusega oleme jätkanud külade külastamist, fotode töötlemist ja toidupoe pitsade söömist. Kalkulatsioonide järgi oleme kahe peale kokku töödelnud neljakohalise arvu fotosid.

Tänu sellele, et meie graafik on suuresti meie enda luua, saame ajastada oma minekuid toimuvate üritustega. Juba enne tulekut kaardistatud Ovar juhtus olema ka meie külakeste nimekirjas, ja kuna teisipäeval toimus seal mitme kontinendi peale tähistatav karneval, panime selle plaani.

Hommikupoole kohale jõudes tegime vajalikud fotod ära ning saime lõpetatud just loetud minutid enne paraadi algust. Suuna valimine ei vajanud suurt mõtlemist, kuna rahvamassid voorisid ainult mööda ühte tänavat müra ja kostüümide poole.

Pilet karnevalile maksis 7€. Sulas muidugi. Rahvast oli paksult, kuid leidsime äärekivil seismiseks oma koha ja panime katikud tulistamisvalmis. 

Arvatust kahest tunnist sai peaaegu üle kolme tunni paraadi (otsustasime hakata sättima enne ametlikku lõppu, et kangeks seistud põlvedega rongile tagasi jõuda) ja arvatust käputäiesti fotost sai paarsada, mis õhtul veel töötlust vajasid. Konvoi oli väga muljetavaldavalt pikk ja mööduvate gruppide teemad varieerusid üllatavalt palju. Mööda läksid näiteks sipelgakoloonia, hullavad klounid, Põhja Korea sõdurid, Fidel Castro, Marilyn Monroe ja koristajate poolt kiusatav pudel sinepit.

Möödus ka mõni katsumust pakkuv päev. Neljapäeval otsustasime püüda kahte kukke ühe võrguga ning sihtida nii Estarrejat kui ka Murtosat. Külad olid võrdlemisi lähestikku, kuid Murtosasse oleks ikkagi olnud poolteist tundi kõndimist. 

Fortuuna tahtel sattusime siiski ühe improviseeritud bussipeatuse peale bensiinijaama kõrval, kus saime bussijuhile selgeks tehtud, et tahame vaid Murtosa tuulisesse tippu kõndida, teha seal ühest restoranist vajalikud fotod ja jõuda tagasi Estarrejasse enne pimedat. 

Kahe rongi, kahe bussi ja kahe tunni jalutamise koostööl saime aga mõlemad külad nimekirjast maha ja bussijuhid tegid kindlaks, et me ei jääks turistikaugesse külasse eeslikarjatajateks.

Reedel tegime täiskasvanuliku otsuse premeerida ennast tubli töö eest reisiga Portosse, koos sellele järgneva täiskasvanuliku otsusega külastada “maailma kõige ilusamat McDonald’sit”. Sisearhitektuur oli kaunis, kuid mitte kedagi üllataval kombel maitses sealne juustuburks täpselt sama läägelt, kui Viru mäkis kell 17:38.

Kohvikus näeme.

Täis on tiksunud esimene nädal Portugali tukslevas tuumas, Aveiros. Tõenäoliselt võib öelda, et kõige ootamatum on olnud seda saatnud tervislik unekava – peale Frankfurdist Portosse sõudmist ja sealt rongiga Aveirosse kiirustamist funktsioneerisime vaid aurude ja borderline surmava koguse kofeiini peal. Sellest õhtust alates oleme läinud magama südaöösel ja ärganud 8-9 vahel nagu kellavärk. Ehk siis igal juhul on kahetunnine ajavahe teinud oma töö.

Peale külmkapi täitmist kohtusime kultuuri- ja turismiorganisatsiooni juhataja Jorgega, kes jagas meile ilma pikema mulinata kätte vajaliku ülesande. Üleüldiselt kulgeski lühike koosolek nagu stseen Narcosest, kus tööotsa vajavad jõmmid saavad oma ülesandest lühikokkuvõtte ja saadetakse pikema jututa teele. Kartused pimedast kontoritööst 2007 Dell läpaka peal kadusid sealsamas.

Pildistame erinevaid külasid.
Täpsemalt öeldes spetsiifilisi väljavalitud punkte Aveirot ümbritsevadest küladest, näiteks külastamist väärivaid restorane või kohvikuid. Iga hoone juures tasub silma peal hoida, kas sellel on mõni kergesti tuvastatav detail või ümbruses hästi äratuntav lisa.

Transpordi sinna-tänna oleme pidanud ise orgunnima, kuid midagi keerulist sellest välja joonistunud pole. Kõige parem nõuanne, mida uutele tulijale anda, on see et cash is king. Väga tihti tuleb ette, et kaarditerminal võtab ainult kohalikku portugali panga kaarti, või on kaarditerminal täiesti olematu. Seega käputäit münte tasub alati taskus hoida.
Selle sama käputäiega oleme bussi- ja rongipiletite voolu ka käimas hoidnud.

Enne selle töönädala lõppu suutsime külastada Costa Nova rannikut 10km jagu läänepoole, mis oli kindlasti üks seniseid haripunkte. Ka soojaga on veebruari kohta meeletult vedanud, suurem osa päevadel kannatab pusa vöö ümber särgiväel ringi lipata. Tänu paindlikule tööle on olnud palju võimalusi erinevaid väikseid ümbritsevaid rariteete avastada ja vabadeks tundideks ootab lõõgastuma kõikide vajadustega varustatud korter, mille ise endale välja valisime.

Välispraktika rutiin hakkab vaikselt juuri ajama, kuid iga hommik uksest välja astudes on teada, et ees ootab midagi uut – seega lühidalt öeldes, pole millegi üle kurta.

PS. Enne Portugali külastamist tasub varuda isu saiakeste ja reggaetoni vastu. Lihtsalt hoiatame.