Teine nädal oli väga huvitav ja teadmiste rohke. Esmaspäev algas kohe pika tööpäevaga, kus olime kutsutud Utrechi rongijaama ettevõtte Nederlandse Spoorwegen  (terve Hollandi rongi, trammi ja bussi liikluse korraldajad) uute töötajate tutvumispäeva pildistama. Seadsime üles fotonurga, kuhu uued töötajad olid pildistama oodatud, seejärel printisime sealsamas kohapeal neile soovitud pildid välja. Olen ka Eestis eelnevalt taolist asja teinud, kuid hoopis teistmoodi. Kjelli teadmised oma tehnikast ning selle kasutusvõimalusest oli tõsiselt muljetavaldav.

Teisipäeva alustasime minu paljude küsimustega eelmise päeva kohta – milliseid tööriistu Kjell oli täpselt kasutanud ning kuidas ma saan sama asja ka Eestis teha? Seejärel sõitsime Rotterdami  jäädvustama Odyssey hotelligrupi tegevjuhi üllatuspidu. Seekord oli ürituse pildistamine teistsugune kui eelnevatel üritustel. Meil oli mõnusalt aega detaile ja atmosfääri jäädvustada ning meil polnud kuhugi kiiret.

Ülejäänud nädalal õpetas mulle Kjell peamiselt nippe tehnika kohta, inspireeritult minu paljudest küsimustest esmaspäeval teemal kuidas ma saaksin täpselt sama asja ka Eestis oma vahenditega teha. Töötlesime ka teisipäeval valminud üllatuspeo pilte.

Laupäeval käisin Amsterdamis vaatamisväärsuseid uudistamas.  Käisin ka Huis Marseille fotograafia muuseumis Perez Siquieri fotonäitust vaatamas.

Eelmisel nädalal saime lõpuks ka flekso masinaga trükkida, millega tegelesime põhimõtteliselt terve nädal. Alguses meile tutvustati terve masina tööprotsessi. Näidati, kuidas flekso plaate valmistada, peale mida paigaldasime plaadid silindritele. Igaüks sai oma sektsioonile paigaldada aniloxi, raakli ja trükiplaadi ning värvianumasse värvi sisse valada. Kuigi protsess kõlab lihtsalt, on see siiski aeganõudev täppistöö. Kui see osa tehtud, siis keskendusime kokkutrükile, sest plaate paigaldades ei ole trükk korrektne ja iga millimeeter loeb. Trükkida saime kolmele erinevale materjalile ning saime ka neid ise masinas vahetada. Kuna kasutasime erinevatel materjalidel samu anilox-rulle ning seadistusi (ehk värvihulk trükisel ei muutu), oli hea võrrelda kuidas sama kogus värvi jääb erinevatel materjalidel näha.

Lisaks jätkasime oma ungari keele arendamisega. Meie sõnavarasse on juurde tulnud numbrid, nädalapäevad ja muud igapäevased fraasid. Eestlastele võivad suu muigele ajada sõnad nagu: persze (muidugi), jó éjt (head ööd). Proovime õpitut praktiseerida igapäevaselt ning kui vähegi võimalik, suhtleme kassapidajate ja teenindajatega vaid ungari keeles.

Nädalavahetusel käisime väljasõidul Póstelekis ning Szabadkígyós, Wenckheimi lossi juures. “Shadow and Bone” sõpradele teadmiseks, et esimeses sihtkohas oli filmitud ka mõned stseenid sarja jaoks. Istusime pargis, sõime kohalikke delikatesse ning nautisime rahulikku pühapäeva ja nõnda veereski meie nädal lõpule.

Esimene nädal aega on läinud Hollandis imeliselt. Hakkasin tööle fotograafi Kjell Postama juures, kes teeb toredaid üritusfotosid ning erinevatele ettevõtetele vajaminevaid pilte. Kõik ta kliendid on suurettevõtted ning erakliente ta ei teeninda üldse.

Kui pühapäeva õhtul lennujaama jõudsin, tuli Kjell mulle lennujaama vastu. Kohe kui me nägime, siis ta muretses kas mul on kõht tühi või kas mul on midagi vaja enne kui me tunni ajast sõitu minu uude koju alustame. Minu uude kodukohta jõudes vaatas ta minuga korteri üle, tutvus korteri omanikuga ning otsisime koos mu kodukohale kõige lähimad bussi ja trammi peatused üles.

Jagan korterit kolme teise õpilasega, kellel on igaühel omaenda tuba. Minu tuba on maja kolmandal korrusel ning tervel kolmandal korrusel ongi ainult minu tuba. Mulle see väga meeldib, et mul täitsa iseenda korrus on, nii on mul piisavalt privaatsust ning ruumi ka oma asjadega tegeleda. Trammi peatus on mu kodust 6 minuti jalutuskäigu kaugusel ning tööle pean enamasti sõitma trammiga kuni pool tundi.

Kohe järgmisel päeval sain varajasel hommikul Kjelliga kokku, veetsime täispika päeva tema kontoris, kus ta tutvustas mind oma kontori kaaslasele, tutvustas oma tööruumi, rääkis meid eesootavatest projektidest ning rääkis oma töövahenditest ning töövoost. Tal on tore pisikene kontor kohe tema enda kodu kõrval. Sinna ta kliente ei kutsu, vaid käib seal ainult tööd tegemas, aga ka vaba aega veetmas. Nimelt on tal seal toredaid mängukonsoole ja igasuguseid huvitavaid tehnikavidinaid.

Juba järgneval päeval sõitsime temaga koos kõrval olevasse linna, et teha fotosid ühele tema kliendile. Seekord oli kliendiks Eerstelijns Centrum Tiel, mis on meditsiinitöötajaid koondav ettevõte. Pildistasime nende motivatsiooniüritust ja koolitust. Ülesandeks oli töötajate muljeid ja näoilmeid pildistada, mis oli natukene keeruline, sest kogu tegevus toimus teises keeles ning nii oli keeruline ette aimata millal inimesed võiksid naerma hakata või millal nad mingi tegevusega pihta hakkavad. Järgmisel päeval töötlesime neid pilte ja saatsime kliendile.

Õhtuti läheb päris suur osa ajast uurimaks mida mu klassikaaslased paralleelselt koolis olid teinud, mis asju nad tol päeval olid õppinud, millised kodutööd jäeti ning proovin ka ise mingisuguseid koolitöid ära teha, sest terve minu klass käib samal ajal koolis edasi (olen alles esimese aasta õpilane). Õnneks kõik õpetajad suhtusid mu uudisesse, et lähen nüüd kuuks ajaks ära hästi ja soovisid mulle palju edu! Olen selle üle väga tänulik!

Nädala lõpus käisime Webwinkel Vakdagen messil pildistamas ettevõtte iDeal tegevusi nende messiboksis ja selle ümbruses. Hiljem läksime kontorisse neid pilte töötlema ning saatsime need hiljem ka kliendile.

Reedest pühapäevani oli mul vaba aeg. Esiteks puhkasin palju, sest tööpäevad olid natukene intensiivsemad kui ma olin oodanud. Kuid juba laupäeval otsustasin sõita rongiga kõrval linna, et seal ringi vaadata ning uusi kohtasid näha!

Ungarisse saabusime pühapäeval. Esimesel nädalal tutvusime kooli trükiosakonnaga, linnaga ja käisime kahes trükikojas.

Koolis saime võtta osa viimase kursuse õpilaste tundidest, kes tutvustasid meile nii eriala kui ka kohalikku elu. Saime soovitusi kohvikute ja restoranide osas ning nüüdseks oleme ka kõik soovitatud paigad läbi käinud ja lemmikud leidnud. Erialaselt aga on koolis uhke masinavärk, neil on olemas uued ofsett- ja fleksotrükimasinad ja võimalus teha trükiplaate majas. Meie jääme oma varustusega neile kõvasti alla, kuigi meie arvutid on tõesti kiiremad ja Illustrator laeb ära kiiremini kui 15 minutiga. Koolis saime juba kätt proovida ka visiitkaartide tegemisel ja trükkimisel ning tundide lõpus vahetasime neid oma uute klassikaaslastega, et siis kõigi kontakte omada. Kohtasime ka endist diplomaati, kes veetis Eestis aastaid ning armastab väga meie riiki – kuulasime ta vahvaid lugusid ja muljeid nii Eestist kui ka Békéscsabast, linnast, kus viibime.

Kolmapäeval oli meil vaba päev, sest Ungari tähistas 1848. aasta revolutsiooni tähtpäeva. Koolis kandsid õpilased eelneval päeval pidulikke riideid ning Ungari lipu värvides rinnamärke. Lõunal kogunesime aatriumisse, kus kuulasime nende rahvuslaule, luuletusi ja vaatasime tantse. Kolmapäeval oli linnas aga rongkäik ja kogu linn oli kaetud lippude ning embleemidega.

Neljapäeval käisime kahes trükikojas ja kõrval linnas Gyulas, kus meil oli võimalus minna üle 100 aasta vanusesse kohvikusse. Linnas jalutasime ringi ning nägime vaatamisväärsusi. Gyulas oli ka uhke linnus, mis meenutas Kuressaare piiskopilinnust.

Reedel viidi meid Kollabori. Enne, kui sellest räägime, peame natuke rääkima ka Ungari koolisüsteemist. Nimelt on siin vanakooli õppesüsteem, kus vaadatakse viltu kõigele, mis on veidigi raamist väljas. Teadagi selline süsteem aga ei innusta järgmist põlvkonda, ei anna neile motivatsiooni, ei pane neid mõtlema ja küsima küsimusi, vaid järgima reegleid. Eestis on mitteformaalne õpe juba kõvasti levinum ja Kollabor loodi inspireerituna meie põhjanaabri Soome õppesüsteemi põhjal. Kollaboris antakse õpilastele vabad käed probleemide lahendamisel, peaasi, et tootel on mõte ja võimalikult väike jalajälg. Lapsed ehitavad roboteid, neil on kasutada CNC pink, puidutööks vajalikud vahendid, 3D printerid, arvutid jpm. Toituks vajalikke tooraineid kasvatatakse seal samas ruumis ja ka toidu valmistamine ja sellega kaasnev suhtlus on osa õppest. Kollabori eesmärk on inspireerida ja õpetada välja isemõtlev põlvkond.

Kolme nädalaga on meil tekkinud oma rutiin. Hommikul kell seitse äratus, siis ruttame bussiga linna, sealt metroosse ja juba Paiportas olles lendame kiiresti meie nüüdseks lemmikpoodi, kus krabame igaüks ühe saiakese ja Nestea:) ning siis liigume praktikale. Kutid jälle illustreerima igasugu asju ja mina pilte tegema.

Pärast tööd on palju vabaaega, seega käime linnas ringi, avastame poode, aga oleme käinud ka muudes kohtades nagu näiteks rannapromenaadil.

Tee oli väga pikk ja olime päris kurnatud, kui jõudsime , ühiselamusse kus me elame. Algul lendasime lennukiga ümberistumistega, misjärel sõitsime Aarhusist bussiga jaama. Sealt läksime rongiga Randersisse, kus praegu oma praktikat teeme.

Esimene nädal oli sissejuhatav. Esmaspäeval tehti meile ringkäik koolis, kus õppisime esimesel ja teisel nädalal. Kohtusime kohalike õpetajatega ja saime veidi teada, milliseid elukutseid on võimalik õppida.

Teisipäeval oli meil ekskursioon energiamuuseumisse, kus esitleti kõiki energialiike ja kuidas seda saada, alates lihtsast turbiinist kuni päikesepaneelideni ja veelgi enam. Kuid kõige huvitavam ootas meid ees. Meile näidati Tesla mähise põhimõtet.

Ülejäänud päevad, me koolis õppisime, õpetati meile nii ruuteri seadistamist kui ka seda, kuidas oma saiti HTML-is teha. Päris huvitav oli.

Linn on väga ilus ja esteetiline, kõrgeid hooneid nagu Eestis pole, siin valitsevad hooned nagu vanalinnas ja see näeb suurepärane välja.

Tegime ka oma erialadega seotud ülesandeid, näiteks pidin elektrikuna paigaldama ja ühendama valgusti lüliti, nagu valgus ise.

Nüüd töötame juba oma ettevõtetes ja täidame oma ametitest nõutud ülesandeid, elektrikuna sõidan erinevatel objektidel linnas ja kaugemalgi ning täidan erinevate inimeste tellimusi. Elektroonial on erinev töö.