Käisime linnas shoppamas juhendajaga, kuna kodu lähedal puuduvad suuremad poed. Kahjuks ei suutnud me ikkagi leida mida soovisime, ehk äkki Lissabonis õnnestub.
Teisipäev ja Kolmapäev
Käisime Peniche rannas surfamas ning filmimas. Kuigi taevas oli pilvine saime ikka mõnusad päikesepõletused, mida ma siiani ravin. Vesi oli soe kui eesti suvemerevesi. Rannas oli väga tuuline ja kohati isegi külmem kui vees. Tänu merepõhja tingimustele olid võrreldes eestiga, meres suured lained. Saime teada, et surfamine on väga väsitav tegevus eriti hüppeliigestele. Raske oli harjuda soolase mereveega silmades. Päevitamine oli ka väsitav – Sandra
Neljapäev
Käisime koolis tööd tegemas. Lõpuks saime ka arvuti taga tööd teha (monteerimine = õnnelik õpilane).
Reede
Jalutasime lähedal asuvas surnuaias. Surnuaiad siin on väga ilusad ja elegantsed võrreldes igavate eesti surnuaedadega. Nüüd tean milline ema haud tuleb. Arvatavasi surnuaia ilu põhjuseks on Portugali kultuur ning religiooni mõju riigis.
Laupäev
Õhtul käisime jällegi Tuna festivalil kus mitme kooli õpilased esinesid laulude-, tantsude- ja gruppe tutvustavate videotega. Ürituse ajaloo kohta ei tea me palju (sest me ei mõista portugali keelt) aga tundus, et tegemist oli traditsioonilise üritusega sest ürituse nimes oli rooma tähtedes XI ehk 11.
Pühapäev
Puhkasime ning valmistasime mõnusa õhtusöögi. (hetkel istume arvuti taga proovides üles leida kõik pildid selle neetud blogi jaoks)
Käisime üritusel nimega ,,Tuna”, kus õpilased esinesid. Üritus oli lõbus ja väga ainulaadne kogemus. Ühel hetkel võtsid olid esinejad järsku mähkmetes. Juhendaja seletas meile, et see oli traditsioon ning omas sarnast tähendust, kui eesti põhikooli tutipidudel.
Reede
Reedel läksime kiirkõndimisvõistlust vaatama. Üritus kestis mõned tunnid, selle tõttu oli poole linna liiklus piiratud. Üritusel lasti head muusikat.
Laupäev
Päeval toimus kooli lõpetamine, erinevalt Eestiga on Portugalis paar teistsugust traditsiooni nagu näiteks; ,,ribbon burning” , kus õpilased põletavad paelu millel on peal erinevate kaasõpilaste ning õpetajate allkirjad. Üritusel esinesid paljud koolibändid ning õpilased. Peale üritust toimus meie maja ees ,,afterparty” kus õpilased lõbutsesid ja jõid.
Pühapäev
Pühapäeval ei toimunud väga midagi, mille tõttu veetsime päeva toas küpsetamas head toitu ning hetkel kirjutame taas blogi.
Hakkasime lendama Eestist pool seitse, kaks tundi hiljem saabusime Frankfurti, kust seejärel lendasime Portugali pealinna, Lissaboni. Kuna kell oli pool kaksteist, polnud meil aega midagi peale hotelli mineku teha.
Teisipäev
Ärkasime vara, et jõuda hommikusöögile mis oli kell pool kaheksa, kui kõhud olid täis, liikumise linna avastama. Suundusime hotellile lähedal asuvale Kuningas Edward VII parki. Tee peal ristmiku keskel asus Marques de Pombal’i kuju. Kuju oli 40 meetri kõrgune teos, see oli väga detailirohke ning ilus. Kujust üle tee jäi siis Edwardi park. Park oli väga suur, roheline ning hiilgav. Pargi tipus oli hiiglaslik Portugali lipp. Õhtul sõitsime metrooga mere äärde, kus nägime massiivset rippsilda ja muid vaatamisväärsusi.
Kolmapäev
Sõitsime bussiga Rio Maiori, kus võttis meid vastu juhendaja, kes näitas meile kooli ja linna. Kolisime uude elamispaika sisse ning veetsime õhtu õues Escola Superior de Desporto õpilastega.
Neljapäev
Hommikul läksime kella 10ks kooli, kus meie esimeseks tööülesandeks oli teha ekskursioonil olevatest õpilastest pilte ning hiljem sorteerisime need läbi.
Olles väsinud reisimast, veetsime suurema osa päevast puhates.
Reede
Hommikul käisime taas koolis tööl. Peale kooli kõndisime 3 kilomeetrit teisse linna, et näha n-ö soolapanne. Õhtul toimus üritus nimega glow party. Peol esines rockbänd, tänavale oli paigutatud UV-lambid ja jagati laiali glowstick’e ning tehti neoon värvidega näomaalinguid. Hiljem tuli DJ, kes lasi klubimuusikat. Meile üllatuseks tuli välja, et portugallased ei ole väga suured peoloomad.
Laupäev
Laupäeval käis Rasmus üritusel nimega Color Fun Tour ning mina jäin koju töid tegema. Üritus algas kogunemisega peobussi ette, kus demonstreeriti võimlemist, mida inimesed järgi tegid. Rahvas liikus bussi taga, kust lasti erinevaid pulbervärvi ja konfette rahvamassi. Buss lasi muusikut ning bussi peal tantisid kolm mehhikostiilis näomaskidega meest. Buss sõitis läbi linna, vahepeal peatudes ning rahvast tantsima õhutades. Buss jäi lõpuks seisma, kui see jõudis tagasi alguspunkti siis pidu veel jätkus mõnda aega.
Pühapäev
Pühapäev koostasime blogi, mida hetkel loete. Ülejäänud päev sai veedetud teleri ees ning proovides aru saada kuidas pesumasin töötab.
Ning ongi käes viimane nädal ja viimane blogi. Maagiline miljoni sammu piir on kahe peale kalkulatsioonide peale juba ammu ületatud, seega otsustasime viimase nädala võtta leebelt. Ka ilm aitas sellele kaasa, sest kuigi päike aeg-ajalt pilve tagant välja piilus, oli üldine ilmataadi eelistus ikkagi kerge tibuvihm halli pilvekatte all. Iseenesest polnud sellest hullu, sest niikuinii saime suurem osa reisist tavapäratumast soojema ilmaga õnnistatud.
Töö juures on nüüdseks asjad klaaritud. Kontoris on käidud ja koos korraldava kooli abiga vajalikud projektiteemalised dokumendid korda aetud.
Oma kalliks saanud Aveiros tegime ära viimased muidu edasi lükatud tegevused – külastasime linnamuuseumi ekspositsiooni, mille plakatit nägime juba esimesel õhtul, ostsime suveniire, magneteid, kommi ja muud pudi…
ning piilusime veel nendesse viimastesse tänavasoppidesse, kuhu muidu polnud viitsimist või piisavalt avastuspõnevust kiigata.
Nädala märkimisväärseks kroonjuveeliks jäi tõenäoliselt külastus Lissaboni. Üle pika aja sai jälle varajane äratus pandud, puhtalt selleks et päevavalgusest maksimumi võtta. Eripärasused suure turistirikka pealinna ja munakivist lookleva Porto vahel on ikkagi öö ja päev. On senini üllatav, et Lissabon näeb iga-aastaselt Portost rohkem turistikarjasid, sest kuigi linn ise on massiivne, ei ole see eriti puhas ega hoolitsetud.
Mulje jäi selline, et kui me mingi hetk jäime paariks sekundiks peatuma ilma mõnda võtmehoidjat või külmkapimagnetit ostmata, siis tegime midagi üüratult valesti ning jäime teistele ette. Suurlinnade võrdlusena meenusid filmidest nähtud klipid New Yorki tänavatest.
Ühesõnaga, Porto > Lissabon. Sellele lausele punkti panemiseks käisime veel korra enne reisi lõppu Portos, eriti et näha uuesti Ponte silla teises otsas oleva künka pealt päikeseloojangut koos teistega.
Portugali välispraktikat toonitavaks emotsiooniks jäi see, et vaba graafikuga tööd korraldada oli väga mugav ning tihtipeale läks meil meelest, et meid üldse kojuminek ootab.
Kohalike nakkav elustiil oli vältimatu ning loodetavasti saame osa sellest ka endaga koju viia. Eriti kui Frankfurdi lennujaam seda lubab.
20k+ sammulised päevad jätkuvad. Nädala esimene pool möödus stabiilselt, viimased külad said nimekirjast maha tõmmatud ja nende vastavad fotod töödeldud. Meie ülemus on olnud napisõnaline, kuid tundub, et senine töö on jäänud vett pidama koos tagasisidest tulnud parandustega. Ning tõtt öelda vajavad meie jalad ka munakiviteede halastamatust kupeldamisest veidi puhkust.
Poeskäigud, pesutiirud ja šoppingumaania keerised on muutunud osaks tavaharjumustest.
Neljapäeval otsustasime seega minna Coimbrasse ning suundusime selle tarbeks juba hommikul rongijaama. Piletikassast aga anti teada, et täna – ja ainult täna – toimub rongiliini töötajate streik. Suutsime madala palganumbri murega mõistvalt sümpatiseerida, kuid mida me siis täna ette võtame?
Läksime ikkagi platformile kaema, kas üldse midagi liigub. Sel momendil oli üks veidi viisakama välimusega rong just tuure sisse võtmas, ning välkotsusena hüppasime selle peale. Maha istudes tuli välja, et see on keskmisest veidi luksuslikum rong Portosse – seda saime teada mitte just eriti impressed piletikontrolörilt, kes sõrme vibutades meile kaks piletit müüs.
Porto sobis küll, tahtsime sinna niikuinii tagasi minna, kuid ehk liiga suure õhinaga. Porto Campanha peatuses hüppasime edukalt maha ning hakkasime juba sättima plaane, mis varianti pidi kesklinna liikuda, kui mind hakkas tüütama haigutav tühimik mu seljakotis. Vaatasin korra ja kõige hullem oli tõeseks saanud.
Mu rahakott jäi rongi peale.
Ilmselgelt sprintisime tagasi just selja taha jäetud platformile, kuid rong oli ammu lahkunud. Järgnes etteennustatav tugiliini googeldamine, võõrkeelse veebilehe kirumine, rongi numbri leidmine ja pool tundi ootel tiksumist. Comboios de Portugal töötaja toru otsas oli kaastundlik ning uuris eeskujulikult minult välja kõik info, mis mul anda oli, kuid ütles lõpuks, et saagu mis saab aga täna on ikkagi streik ja, et enne homset pole mul mõtet selle üle isegi muretseda.
Eks ma siis ei muretsenud. Leppisime Sandriga kokku, et ta võtab mulle sularaha välja ja ma kannan talle vahe kontole. Lükkasin kaardid äpis ajutiselt blokki ning suundusime linna peale. Päikeseloojang teisel pool silda koos teiste ümbritsevate Porto elanikega oli see-eest magus.
Reedel saime ka lõpuks Coimbras käidud, nagu eelmine päev plaanis. Läbi Coimbra jookseb lai looklev jõgi, ning teiselt poolt paistab üüratusuur ostukeskus. Tee sinna oli aga vähimat öeldes üldiselt ikkagi autodele mõeldud. Selline tunne oli igatahes küll, et sumpame läbi kellegi tagaaia peenarde lähima KFC poole. Raja kõrval oli boonuseks unarusse jäetud maja, mida muidu poleks saanud avastada. (Kevin ja Sander ei propageeri mahajäetud majades kolamist, kuid samas ei pane kätt ka ette.)
Sääri tulitama panev linn pani juba väsinud lihased proovile, kuid vaated ülikooli juurest olid kenad. Sander sai proovida korstna kujulist “chimney cake” kooki Nutella-laadse pähklitäidisega. Päikese loojudes saime ka lõpuks info, et kadunud rahakott ootab meid 2.5h kaugusel Braga linnas. Kuna Aveiro rongijaama töötajad ei tahtnud isegi kuulda sellest mõttest, et see rongiga sinna transportida, panime ka selle linna plaani.
Bragas tahtis töötaja mulle pakkuda hoopis väikest roosat seljakotti, kuid “carteira” sõna pani tal silmad särama ja minuti pärast oli mul rahakott jälle käes kõigega mis sinna kuulub, peale sularaha. Jah, isegi punased mündid. Leidja preemia.
Vahepeal kaugeks jäänud rahaga soetasime kolossaalse pitsa ja sõime end vihmases Bragas “Mr. Pizza” nimelises restoketis toidukoomasse. Võtsime küll ülejäägid karbiga kaasa, kuid need said lõpuks kohalikele kodututele loovutatud.
Tõenäoliselt ei söö kumbki meist peale seda reisi kübetki süsivesikuid vähemalt aasta aega.
Üllataval kombel on järgnenud esimesele nädalale Portugalis ka teine. Kes oleks võinud arvata.
Piinliku järjepidevusega oleme jätkanud külade külastamist, fotode töötlemist ja toidupoe pitsade söömist. Kalkulatsioonide järgi oleme kahe peale kokku töödelnud neljakohalise arvu fotosid.
Tänu sellele, et meie graafik on suuresti meie enda luua, saame ajastada oma minekuid toimuvate üritustega. Juba enne tulekut kaardistatud Ovar juhtus olema ka meie külakeste nimekirjas, ja kuna teisipäeval toimus seal mitme kontinendi peale tähistatav karneval, panime selle plaani.
Hommikupoole kohale jõudes tegime vajalikud fotod ära ning saime lõpetatud just loetud minutid enne paraadi algust. Suuna valimine ei vajanud suurt mõtlemist, kuna rahvamassid voorisid ainult mööda ühte tänavat müra ja kostüümide poole.
Pilet karnevalile maksis 7€. Sulas muidugi. Rahvast oli paksult, kuid leidsime äärekivil seismiseks oma koha ja panime katikud tulistamisvalmis.
Arvatust kahest tunnist sai peaaegu üle kolme tunni paraadi (otsustasime hakata sättima enne ametlikku lõppu, et kangeks seistud põlvedega rongile tagasi jõuda) ja arvatust käputäiesti fotost sai paarsada, mis õhtul veel töötlust vajasid. Konvoi oli väga muljetavaldavalt pikk ja mööduvate gruppide teemad varieerusid üllatavalt palju. Mööda läksid näiteks sipelgakoloonia, hullavad klounid, Põhja Korea sõdurid, Fidel Castro, Marilyn Monroe ja koristajate poolt kiusatav pudel sinepit.
Möödus ka mõni katsumust pakkuv päev. Neljapäeval otsustasime püüda kahte kukke ühe võrguga ning sihtida nii Estarrejat kui ka Murtosat. Külad olid võrdlemisi lähestikku, kuid Murtosasse oleks ikkagi olnud poolteist tundi kõndimist.
Fortuuna tahtel sattusime siiski ühe improviseeritud bussipeatuse peale bensiinijaama kõrval, kus saime bussijuhile selgeks tehtud, et tahame vaid Murtosa tuulisesse tippu kõndida, teha seal ühest restoranist vajalikud fotod ja jõuda tagasi Estarrejasse enne pimedat.
Kahe rongi, kahe bussi ja kahe tunni jalutamise koostööl saime aga mõlemad külad nimekirjast maha ja bussijuhid tegid kindlaks, et me ei jääks turistikaugesse külasse eeslikarjatajateks.
Reedel tegime täiskasvanuliku otsuse premeerida ennast tubli töö eest reisiga Portosse, koos sellele järgneva täiskasvanuliku otsusega külastada “maailma kõige ilusamat McDonald’sit”. Sisearhitektuur oli kaunis, kuid mitte kedagi üllataval kombel maitses sealne juustuburks täpselt sama läägelt, kui Viru mäkis kell 17:38.
Täis on tiksunud esimene nädal Portugali tukslevas tuumas, Aveiros. Tõenäoliselt võib öelda, et kõige ootamatum on olnud seda saatnud tervislik unekava – peale Frankfurdist Portosse sõudmist ja sealt rongiga Aveirosse kiirustamist funktsioneerisime vaid aurude ja borderline surmava koguse kofeiini peal. Sellest õhtust alates oleme läinud magama südaöösel ja ärganud 8-9 vahel nagu kellavärk. Ehk siis igal juhul on kahetunnine ajavahe teinud oma töö.
Peale külmkapi täitmist kohtusime kultuuri- ja turismiorganisatsiooni juhataja Jorgega, kes jagas meile ilma pikema mulinata kätte vajaliku ülesande. Üleüldiselt kulgeski lühike koosolek nagu stseen Narcosest, kus tööotsa vajavad jõmmid saavad oma ülesandest lühikokkuvõtte ja saadetakse pikema jututa teele. Kartused pimedast kontoritööst 2007 Dell läpaka peal kadusid sealsamas.
Pildistame erinevaid külasid. Täpsemalt öeldes spetsiifilisi väljavalitud punkte Aveirot ümbritsevadest küladest, näiteks külastamist väärivaid restorane või kohvikuid. Iga hoone juures tasub silma peal hoida, kas sellel on mõni kergesti tuvastatav detail või ümbruses hästi äratuntav lisa.
Transpordi sinna-tänna oleme pidanud ise orgunnima, kuid midagi keerulist sellest välja joonistunud pole. Kõige parem nõuanne, mida uutele tulijale anda, on see et cash is king. Väga tihti tuleb ette, et kaarditerminal võtab ainult kohalikku portugali panga kaarti, või on kaarditerminal täiesti olematu. Seega käputäit münte tasub alati taskus hoida. Selle sama käputäiega oleme bussi- ja rongipiletite voolu ka käimas hoidnud.
Enne selle töönädala lõppu suutsime külastada Costa Nova rannikut 10km jagu läänepoole, mis oli kindlasti üks seniseid haripunkte. Ka soojaga on veebruari kohta meeletult vedanud, suurem osa päevadel kannatab pusa vöö ümber särgiväel ringi lipata. Tänu paindlikule tööle on olnud palju võimalusi erinevaid väikseid ümbritsevaid rariteete avastada ja vabadeks tundideks ootab lõõgastuma kõikide vajadustega varustatud korter, mille ise endale välja valisime.
Välispraktika rutiin hakkab vaikselt juuri ajama, kuid iga hommik uksest välja astudes on teada, et ees ootab midagi uut – seega lühidalt öeldes, pole millegi üle kurta.
PS. Enne Portugali külastamist tasub varuda isu saiakeste ja reggaetoni vastu. Lihtsalt hoiatame.
Viimane töönädal möödus kiirelt. Ühel päeval käisime ka Aveiro linna pildistamas. Külastasime linna surnuaeda (väga vana ja hauakambritega), suurt parki ning jalutasime mööda armsaid väikseid tänavaid.
Meie viimane Portugali nädalavahetus oli pikem, reedest teisipäevani! Laupäeva veetsime Aveiro lähedal Praia da Barra rannal jalutades, surfareid vaadeldes, pildistades, päikest nautides ja merekarpe korjates. Ma ei mäleta, millal viimati sai midagi nii mõttetut aga nii toredat tehtud!! (Mirjam korjas “mitu kilo”, mulle jäid alles vaid paar üksikut) Ja lõpuks ometi oli ilm selline, et lühikeste käestega oli mõnna olla ja pikkade teksadega liiga palav!
Portugallased tassivad kogu aeg vihmavarju kaasas, sest kunagi ei tea kui sadama hakkab… nii ka meie eksole…
päevitaja
Pühapäeval vara jätsime Aveiro ning koduga hüvasti ning sõitsime Portosse! Saime kokku Brunoga ning sõitsime Arouca geoparki. Päeva veetsime passadiços do Paiva matkarada läbides. Pildid räägivad enda eest 🙂
Esmaspäeva ja teisipäeva veetsime Portos. Turistitasime ringi- tegime pilte, külastasime vaatamisväärsusi, sõitsime paadi ja vana trammiga ning ostsime suveniire.
Teisisipäeva õhtul saime täiega pakkida ja asju mahutada ning täna kolmapäeva oleme veetnud reisides, õhtuks aga oleme juba Tallinnas.
Lõppkokkuvõtteks soovitame kõigil välispraktikale minna!!! Kindlasti soovitame Portugali, sest seiklused ei saa seal kunagi otsa ning vaheldumisi saab seigelda linnas ja imelises looduses.
Aitäh Egele, kes selle Erasmus+ programmis osalemise meie jaoks võimalikuks on teinud ning selle jaoks väga palju vaeva on näinud! Oleme õnnelikud ja tänulikud 🙂
Kolmanda nädalavahetuse veetsime Mirjamiga eraldi.
Mina olin Milanos, külas sõbrannal. Muljed.. on sellised, et rahvast on liiga palju (novembris/detsembris!!), südalinn on must ja kerjuseid(wannabe kerjuseid?!) täis ning iga nurga peal üritab keegi sulle midagi maha müüa. Inimesed on kalgid ning ignorantsed. Eestlasele selline keskkond hästi küll ei mõju minu meelest 😀 vähemalt ma tundsin, et metroos rahvamassis trügimine ei tekita minus häid emotisoone.
Laupäeval sattusime kogemata vanakraami laadale/kirbuturule. Vot seal oli mõnus vibe 🙂 Hinnad olid hästi sõbralikud ja keegi ei trüginud ega nüginud.
Nädalavahetuse jooksul külastasime peamisi vaatamisväärsusi ning käisime ära ka Da Vinchi muuseumis. Seda võiksin küll soovitada! Aga ole valmis, et infot on seal palju. (Minu jaoks veidi liiga palju pikki tekste, mida lugeda :D) Aega võib seal minna terve päev.
Milano kogemuse üle on mul hea meel ning eks ole sellel linnal ka oma ilu ja võlu. (käsikäes koleduse ja valuga)
kahe suure mehe vahel lennukis istuda on… kitsas
rongijaam
kõrge maja
võlu ja valu
üks õnnelik pere laadal
nagu Eestis! jee
glögi
käisime hiinalinnas
Navigli
lähme koju trammiga..
..ja metrooga
pea pilvedes teel Portugali tagasi
Mirjam aga oli siinkandis ning külastas Bragat ja Guimaraest.
Ma ei tea mis teisiti on, aga aeg on hirmsal kombel lendama hakanud! Tööpäev lõppeb juba enne kui alanud on ja sama kähku kaovad vabad õhtud ja nädalavahetus..
Eelmine nädal möödus mul algajale (inimesele, kellel ei pruugi fotograafiaga mingit pistmist olla igapäevatöös) lighroomi/photoshopi õpetust tehes, sellel nädalal jätkan ja lõpetan. Ise olen ka päris palju pisiasju juurde õppinud :O
Reedel käisime Mirjamiga ühes väiksemas külas, kus asub AEVA teine kool ning tegime ametiportreesid. Õnnestus näpistada natuke aega ka ringi vaatamiseks 🙂 Portugal ei väsi üllatamast oma looduse võimsuse ja iluga!
Ilmad ka ei väsi meid üllatamast. Kord sajab vihma, kord paistab päike ja on mega palav, siis on mega külm ja.. siis on õhk umbne ja niiske.. ja vihma sajab ka nii, et päeva jooksul jõuab 10x vihm sadama hakata ja 10x sadamine ära lõppeda. Varasemalt polevat november nii vihmane olnud, kui sellel aastal..
Nädalavahetuse veetsime seekord Põhja-Portugalis. Laupäeva Viana do Castelos (Aveirost u 3h tee rongiga) ning pühapäeva Ponte de Limas. Laupäeval vedas meil sinise taeva ning päiksega ja pühapäeval lakkamatu vihmaga. Meie päevi sisustas mu portugallasest sõber Bruno, kes ise sealkandis elab. Kohalikuga on ikka täitsa teistmoodi ringi käia. Vianas külastasime kahte randa, mis asuvad pea kõrvuti aga on täiesti erinevad ning vaatamist väärt! Samuti matkasime 660 trepiastet mäkke Santa Luzia kiriku juurde. Mööda hirmus kitsast treppi sai ka üles kirikutorni, kust oli linnale veel parem vaade! Õhtu lõpetasime restoranis Portugali köögiga tutvudes.
Pühapäev algas kuskil metsa sees vihma käes vana kloostri varemetes turnides ja pildistades. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et veetsime seal vähemalt 2 tundi 😀 Ja territoorium ei olnud nüüd nii suur.. aga jõle põnev oli!! Ja igast nurgast tahtsid 3 inimest endast perfektseid pilte ja nii see aeg läks 🙂 Vihm meid ei heidutanud (olgu, ma olin ainuke nõrk, kes vihmavarjuga käis), tegi selle koha hoopis müstilisemaks!
Edasi sõitsime läbi Bruno kodukandi. Sattusime sinisinise veega jõe äärde ja tugevast vihmast hoolimata tahtis Mirjam pika säri pilte teha 😀 Õige fotograaf, valmis ligumärjaks saama ja mudas roomama, et ainult hea pildi saaks!!
Ülejäänud päev möödus Ponte de Limaga tutvudes. Väga mõnus romantiline väikelinn. Ja pühapäev on ka seal turupäev!
Novemberi võlu Portugalis ringi rännates on see, et turiste väga kuskil ei kohta. Ja kui, siis kohalikke turiste. Ehk siis hea rahulik on, ei ole massides trügimist, järekordades ootamist.. ja majutus on odav! Ning kui veel satud kuskile maakohta, siis ka hinnad löövad pahviks. Värske apelsinimahl ja kohvi, kokku 1,5eur! Aga kohe kui suuremas linnas tagasi oled, on täitsa Eesti hinnad.
Kodu on meil ka lõpuks üles soenenud. Mirjam käis täna paljajalu!! Ja jopegi võib nüüd seljast ära võtta ;D Ja meil käis koristaja… :O selline lux elu, et suu vajub ammuli
meiesiinkaugemal.travel.blog 