Elektroonik ja elektrik Taanis 2.0

Praegu on käes aprill, mis tähendab, et kätte on jõudnud meie kolmas ja viimane kuu selles imelises riigis – Taanis.

Märts on minu jaoks isiklikult olnud üsna produktiivne kuu nii elektriku kui ka tavainimesena. Selle aja jooksul jõudsin: saada kiitust oma ülemustelt, luua uusi tutvusi kolleeg Timi ja ühe ukrainlanna näol, kes töötab koolis, kus me õhtustamas käime. Jõudsin külastada ka Taani suuruselt teist linna – Aarhusi. Aga lähme järjekorras…

(mõned fotod võivad olla hägused, kuna sait ei toeta videot ja ma pidin ekraanipiltidega välja tulema)

Tim – mu suurepärane kolleeg ja nüüd sõber. Tundub vaid ühe nädalaga, saime omavahel päris hästi läbi. Tim on väga lahke ja naljakas inimene, nii lahke, et hakkas ühel hetkel mulle lisatermost kohvi tooma. See oli väga ootamatu ja meeldiv.

Ühel päeval kutsus ta mind linna vaatama, et nädalavahetusel igav ei oleks, nagu artikli algusest aru saada, käisime Aarhusi linnaga tutvumas. Aarhus asub Randersist 40 kilomeetri kaugusel, sinna saime õnneks autoga.

Alates kella 11-st jalutasime Aarhusis ringi, püüdes leida tee ääres mingit suveniiripoodi, aga midagi ei leidnud, mis pani meid väga hämmingusse. Teel sattusime ka poodi, kus oli igasugu Geeky asju, seal oli peaaegu kõike, alates Harry Potterist lõpetades anime ja mangadega ning loomulikult oli ka palju taani kirjandust.

Peale väikest jalutuskäiku linnas läksime ARoS kunstimuuseumi. Ja mulle see muuseum väga meeldis, osad “kunstiteosed” olid muidugi vastuolulised, aga ma olen lihtsalt lihtne elektrik, no mida ma sellest tean?

Cindy Sherman- Tapestries

Mulle meeldisid väga Jaapani illustraatori Chiharu Shiota tööd, tema töös on midagi, mis mind köidab.

Loomulikult oli muuseumis ka muid asju, mis mind köitsid.

Installationskunst…?

Mis on “Installationskunst”?
See on Rahvusvahelise valgustus-, video- ja installatsioonikunsti alaline kollektsioon.

Siin on mõned näidised

Isegi muuseumis sai midagi kaardile joonistada või kirjutada ja seinale kleepida, seal olid väga ilusad joonistused, aga ka üsna kahtlased.

Päeva lõpus läksime Timi juurde õhtusöögile ja samal ajal näitas ta mulle, kuidas tema ja ta naine elavad. Timi naine, nagu tema ise, on üsna sõbralik ja naljakas. Ta valmistas meile õhtusöögiks Taani roa.

Terve õhtu rääkisime erinevatest asjadest ja teemasid oli päris palju, nii et kõike on võimatu meenutada. Kuid nagu kõik eelmised päevad, sai ka see ilus ja lõbus päev läbi ning Tim viis vihmasajus muusika ja nalja saatel mind koju tagasi.

Üldiselt oli Aarhusi reis kõige huvitavam asi, mis märtsis juhtus

Nüüd natuke tööst. (kuigi siin pole midagi huvitavat)
Kuna olen elektrik, siis minu töö on veidral kombel seotud elektri, kaablite ja muu elektriga. Seetõttu saadab mu ülemus Martin sõnadega “Taanis viibides prooviksite nii palju kui võimalik” mind kuuks ajaks “Saint-Gobaini” ladudesse päikesepaneele paigaldama ja ühendama (töötan siiani 🙂)

Uh, huvitavast tundub kõik olevat

Kohtumiseni meie reisi kolmandas lõpuosas.
Maybe

Marite Hollandis – 2. nädal

Ma tunnen, et olen veel sisseelamise faasis.
Endiselt olen oma peas kokku panemas siinse linna, Ede kaarti – markeerimas, kus miski asub – ning olen hollandlaste seltskonnas pigem uudishimuliku kõrvaltvaataja rollis.
Eks igas riigis ja kogukonnas ole ikka omad sotsiaalsed reeglid, kehakeel ja märguanded, mis kohalikule on nii ilmselged, et nendest omavahel tavaliselt ei räägita – kuid mulle kui psühholoogiahuvilisele on see kõik tohutult põnev.

Siinses kultuuris on ka sees see ameerikalik ja inglaslik chit-chat, mis meile, eestlastele nii võõras tundub. Teise inimesega kohtudes küsitakse vestluse alguses alati kohustuslik: “Kuidas sul läheb?” ning alles siis öeldakse, mis on vaja öelda.
Ausalt öeldes ei oskagi ma veel öelda, kas siin küsitakse „kuidas mul läheb” sellepärast, et neid see päriselt huvitab, või on see pigem lihtsalt viisakusest?
Olen mitmetes olukordades hollandlastega suheldes eneselt küsinud, et kas see inimene on nüüd lihtsalt viisakas või on tal minu vastu päriselt huvi?
Ehk lõpuks trumpabki eestlaste ausus hollandlaste kurikuulsat ausust või olen ma lihtsalt harjunud teise kultuuriruumi sotsiaalsete märguannetega? Igakord kui arvan, et lõpuks tean seda lõplikku vastust, tuleb elu ja raputab mu mõtted jälle kastist välja.

Kodu lähedal on üks farmiloomade park, mille elanikud on väga tänulikud toidupalakeste üle.

Niisiis teine nädal. See läks mööda päris jooksuga.

Terve esmaspäev kulus mul oma 1200+ eelmise nädala ürituste piltide läbisorteerimiseks ja töötlemiseks.
Kuna tahtsin juba samal päeval ära saata reedel Astrantis tehtud kontserdipildid, siis jäin kontorisse isegi ületunde tegema, et jõuaks kõik pildid ära töödeldud.
Xander, üks Astrandi juhatajatest, kellega suhtluses olen, oli tohutult rõõmus piltide üle ning korraldas minuga kolmapäevaks kohtumise, et rääkida edasisest omavahelisest koostööst. Kui vaid Eestis käiks ka fotograafina tööotste leidmine nii lihtsalt..

Teisipäeval nõudis mu keha, et ma aja maha võtaks ning koju voodisse jääks. Seda ma ka tegin.
Mu juhendaja Anouk kinnitas mulle, et vaatamata haigestumisest, läheb mu praktikapäev ikkagi kirja, mis on tore.
Juba õhtuks tundsin end tagasi enam-vähem normis olevat ning valmis järgmise päeva väljakutseteks.

Kolmapäev tõigi värsked väljakutsed.
Nimelt otsustasin alustada projektiga, mille kallal tegeleksin ka ülejäänud siinse aja, et enda oskuseid lihvida ning ühtlasi töötunde täis saada.
Projekt ise kannaks nime “Reeglid on selleks, et neid rikkuda” ning see projekt enesest kujutaks seda, et ma võtan ette erinevad fotograafiažanrid ning üritaks nende reegleid rikkuda samas saavutades ilusad pildid – kui mitte seda, siis vähemalt, et tuua mind oma mugavustsoonist välja.
Muidugi on fotograafia nii loominguline ja vaba kunstivorm, et raske on öelda, et selles üldse mingeid reegleid oleks, kuid on teatud normid, mille järgi mõõdetakse, milline pilt on “hea” ning milline pole.
Milline on siis “hea” pilt? Terav, õigesti valgustatud, järgib kompositsioonireegleid, paneb vaatajat tundma mingisugust emotsiooni jne. Oma projektis võtaksin ma igas žanris ette paar taolist “reeglit” ning üritan neid rikkudes saavutada endiselt hea pildi.

Lükkasin projekti käima loodusfotograafiažanriga.
Kuna ilm oli ilus, siis otsustasin rattaga kuhugi loodusrikkasse kohta sõita pildistama. Mu kolleegid soovitasid mul minna pildistama ühte “lähedalasuvat” aasa täis lillasid lilli. Kuuldatavasti pidi seal juures ka lambaid leiduma. Kõlas suurepäraselt.
Umbes 4. kilomeetri juures kuskil põldude vahel olles nägin Google Mapsist, et tegelikult on veel umbes sama pikk tee ees ning mõeldes sellele, et pean terve selle tee ka tagasi väntama, jäi plaan katki ning otsustasin seal samas põldude vahel pildid ära teha.

Nendel piltidel mängin ma kaameras tekkivate peegeldustega ning kompositsiooniga – tavaliselt soovitatakse vältida oma subjekti kaadri keskele asetamist ning samuti ei tohiks nende “pea” kohale või alla jätta liiga palju ruumi.

Minu juhendaja Anouk oli piltidega väga rahul. Endal oli pigem pettumustunne sees, et ei saanudki lambaid lilladel väljadel pildistada.

Pärastlõunal sain kokku Xanderiga (hääldatakse “Ksander”). Xander on Astranti, kohaliku ürituste toimumispaiga üks juhatajatest ning talle olid minu eelmise nädala kontserdipildid nii meeldinud, et ta soovis meievahelist koostööd veel jätkata. Saimegi kokku, et rääkida tulevastest projektidest, mida oleks vaja pildile saada ning et ühtlasi lähemat tutvust teha. Hästi tore ja sooja olemisega inimene.

Neljapäeval otsustasin enda kolleegi Femke fotostuudiosse tõmmata, et seal portreefotograafia žanriga natuke eksperimenteerida.
Katsetasin kolme erineva efektiga – topeltsäri (1), pikk säriaeg (2) ning uduse filtriga (3).
Femke on aastatega juba harjunud erinevatele fotograafidele modelliks olemisega.
TechNovas õpib palju fotograafe ning alati on vaja kedagi modelliks, kuid fotograaf on enamasti arglik loom ning naljalt ise kaamera ette ei satu.
Seega Femke, kellel pole midagi endast ilusate piltide saamise vastu, istub kaamera ees päris tihti.

Jäin tulemustega väga rahule ning isegi üllatasin end veidi.
Stuudiofotograafia pole just minu ampluaa – seega tunnen end stuudios pildistamas käies tavaliselt natuke ebakindlana.
Minu jaoks on raske stuudios midagi innovatiivset ning silmajäävat teha, sellepärast olen alati üllatunud, kui kogemata nii juhtubki.

Reedest esmaspäevani peeti Ülestõusimispüha, mis tähendas, et mul oli 4 vaba päeva järjest. Ega see veel tähendanud, et ma neil päevadel oleksin päriselt puhanud.

Reedel käisin õhtul Astrantis metalbändi Cororoni pildistamas.
Bändi trummar oli väga muljetavaldav kutt – mängis trumme ning tegi metal-karjeid üheaegselt.
Need, kes pole võib-olla metal-žanri ning tummide mängimisega eriti tuttavad, siis võin öelda nii palju, et metal-žanr nii laulmises kui ka trummidel on üks keerukamaid muusikažanreid, mida mängida. See on nii füüsiliselt väsitav kui ka tehniliselt keerukas.

Laupäev oli lihtsalt kodus chillimise päev, sellest pole väga midagi rääkida.

Pühapäev ja esmaspäev aga selle eest olid täis elevust.
Otsustasin Amsterdamis peatuda ühe öö nii, et mul jäi terve päev aega südalinna avastamiseks. Teiste linnaosade kohta ei oska ma kommenteerida, seega mu jutt Amsterdami osas jääb väga üldistavaks ja kitsa vaateringiga.

See on tohutult ilus linn, mis peidab eneses nii palju ilu ja valu, mis kõikide nende sajandite jooksul on sinna kogunenud.
Selle linna ajalugu on nii põnev, et tahakski lihtsalt terve päeva mööda linna ringi käia, sellest rohkem õppida. Ehk tulevikus.
Teadsid, et mõned Amsterdami majad pärinevad 14. sajandist? Hullumeelne – neid hooneid vaadates oleks ise pakkunud vanuseks äkki kuskil 200 aastat, lihtsalt sellepärast kui hästi need hooned on säilinud ning kui ajatu disainiga need on.
Üks lahe detail Amsterdami juures on veel see, et paljude majade küljes on detailid, mis reedavad ära, mis ametimees seal elada võis – kurg, sild, king jne. Märgid hästi sisseelatud linnast.

Muidugi kõige meeldejäävam osa selle linna juures on selle kaunid kanalid, rattad ning palju rohelust linnaruumis, mis kõik lisavad juurde sellele niigi esteetiliselt kaunile tervikule, mis see linn on.

Tegelikult pean tõdema, et ma arvasin, et mulle meeldiks Amsterdam rohkem. Pigem jäi tervest kogemusest selline kibe maitse suhu.
See keskkond ise oli küll imetabaselt kaunis, kuid kõik muu seal tundus kuidagi nii võlts, suht vastupidine päris Hollandi kultuurist – tohutult palju inimesi, kõige tavalisemate asjade eest küsitakse ka hingehinda, lärm igal pool, ma ei tundnud end seal väga turvaliselt, pidevalt kontrollisin, et kas rahakott on ikka alles.

Muidugi olid coffee shop’id (või smartshop’id) iga nurga peal. Neid oli isegi rohkem kui päris kohvikuid. Kõik linnatänavad olid täis hapukat kanepilõhna.

See, mida ma päriselt Amsterdamis tegin, polegi iseenesest nii huvitav – veetsin suure osa päevast raamatupoodides (raamatukoi nagu ma olen), käisin paadiga kanaliltuuril, kaltsukas, söömas. Tavaline päev Tallinnas linna peal minu jaoks, miinus see paadisõit.

Tegelikult vaikselt näpud sügelevad mingisuguse “päris”-töö järgi ka.
Jah, vabadus enesele ise projekte luua on tohutu luksus, kuid mulle meeldib pigem tunda, et see töö, mida ma teen, on päriselt ka vajalik, et see muudab midagi.
Fotograafide seas on see levinud nali, et klient tahab tasuta tööd, öeldes et “portfoolio jaoks” saab pilte teha – noh siin isegi ei taheta minu pilte tasuta, ise pean igapäevaselt pusima endale mingit tegemist.
Ma olen liiga rahutu inimene nii rahuliku töö jaoks.

Hispaania, Barcelona – Kaisa ja Jolandra 2.nädal

Meie teist nädalat Hispaanias alustasime kolmekesi, kuna Melyna oli kahjuks haigeks jäänud. Tööl kujundasime kutseid aastagalaks ja reklaame. Meie peamiseks ülesandeks ongi teha kujundustöid Gremi erinevate ürituste ja pakkumiste kohta. Samal ajal tegeles Emma video valmistamisega ja ka seal saime teda mõne klipi valmistamisel aidata. Kuni kolmapäevani möödus aeg taas küllaltki töiselt, kuni hetkeni mil Jolandra tundis, et hakkab haigeks jääma ja ei tunne end eriti hästi. Kuna ees olid ootamas pikad pühad (siin tähistatakse ülestõusmispühasid lausa viie vaba päevaga), siis otsustasime kolmapäevase pool päeva võtta rahulikumalt ja teha kodukontorit. 

Pühade esimese poole veetsimegi suures osas koduselt, kuna Jolandra ja Melyna olid haiged. Seni kuni teised end kodus ravisid, käis Kaisa üksida Arc de Triomfi ja Ciutadella parki avastamas. Emma aga lendas pühade ajaks hoopis lõuna-Hispaaniasse, külastama läbi Erasmuse saadud sõpru.

Nädala jooksul jõudsime külastada ka palju erinevaid vaatamisväärsusi, avastada linna ning lisaks leidsime endale ka uue sõbra Ravi, kes on pärit Indiast. Külastasime näiteks kohalikku akvaariumit, turgu, kaktuse aeda, kohvikuid, labürindi parki, Tibidabo mäge ja kirikut ning Moco muuseumit.

Käisime meie uue sõbra Raviga esimest korda koos Hispaanias väga tuntud toitu mereanni Paellat söömas ning kõrvale mekkisime ka sangriat – maitselt meenutab justkui glögi. Võrreldes Eestiga on siin Barcelonas väga palju erinevaid rahvusi koos elamas. Inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid.

Oleme jätkuvalt siinsest elust väga vaimustuses ja loodame uuel nädalal uue hooga & loodetavasti parema tervisega veelgi rohkem avastamistööd teha. Samuti loodame rohkem tutvuda Gremi ettevõtte all tegutseva kooli ning selle inimestega.

Kätlin Hollandis – 2. nädal

Teine nädal oli väga huvitav ja teadmiste rohke. Esmaspäev algas kohe pika tööpäevaga, kus olime kutsutud Utrechi rongijaama ettevõtte Nederlandse Spoorwegen  (terve Hollandi rongi, trammi ja bussi liikluse korraldajad) uute töötajate tutvumispäeva pildistama. Seadsime üles fotonurga, kuhu uued töötajad olid pildistama oodatud, seejärel printisime sealsamas kohapeal neile soovitud pildid välja. Olen ka Eestis eelnevalt taolist asja teinud, kuid hoopis teistmoodi. Kjelli teadmised oma tehnikast ning selle kasutusvõimalusest oli tõsiselt muljetavaldav.

Teisipäeva alustasime minu paljude küsimustega eelmise päeva kohta – milliseid tööriistu Kjell oli täpselt kasutanud ning kuidas ma saan sama asja ka Eestis teha? Seejärel sõitsime Rotterdami  jäädvustama Odyssey hotelligrupi tegevjuhi üllatuspidu. Seekord oli ürituse pildistamine teistsugune kui eelnevatel üritustel. Meil oli mõnusalt aega detaile ja atmosfääri jäädvustada ning meil polnud kuhugi kiiret.

Ülejäänud nädalal õpetas mulle Kjell peamiselt nippe tehnika kohta, inspireeritult minu paljudest küsimustest esmaspäeval teemal kuidas ma saaksin täpselt sama asja ka Eestis oma vahenditega teha. Töötlesime ka teisipäeval valminud üllatuspeo pilte.

Laupäeval käisin Amsterdamis vaatamisväärsuseid uudistamas.  Käisin ka Huis Marseille fotograafia muuseumis Perez Siquieri fotonäitust vaatamas.

Siret, Kirstjan, Riko ja Sandra Ungaris

Eelmisel nädalal saime lõpuks ka flekso masinaga trükkida, millega tegelesime põhimõtteliselt terve nädal. Alguses meile tutvustati terve masina tööprotsessi. Näidati, kuidas flekso plaate valmistada, peale mida paigaldasime plaadid silindritele. Igaüks sai oma sektsioonile paigaldada aniloxi, raakli ja trükiplaadi ning värvianumasse värvi sisse valada. Kuigi protsess kõlab lihtsalt, on see siiski aeganõudev täppistöö. Kui see osa tehtud, siis keskendusime kokkutrükile, sest plaate paigaldades ei ole trükk korrektne ja iga millimeeter loeb. Trükkida saime kolmele erinevale materjalile ning saime ka neid ise masinas vahetada. Kuna kasutasime erinevatel materjalidel samu anilox-rulle ning seadistusi (ehk värvihulk trükisel ei muutu), oli hea võrrelda kuidas sama kogus värvi jääb erinevatel materjalidel näha.

Lisaks jätkasime oma ungari keele arendamisega. Meie sõnavarasse on juurde tulnud numbrid, nädalapäevad ja muud igapäevased fraasid. Eestlastele võivad suu muigele ajada sõnad nagu: persze (muidugi), jó éjt (head ööd). Proovime õpitut praktiseerida igapäevaselt ning kui vähegi võimalik, suhtleme kassapidajate ja teenindajatega vaid ungari keeles.

Nädalavahetusel käisime väljasõidul Póstelekis ning Szabadkígyós, Wenckheimi lossi juures. “Shadow and Bone” sõpradele teadmiseks, et esimeses sihtkohas oli filmitud ka mõned stseenid sarja jaoks. Istusime pargis, sõime kohalikke delikatesse ning nautisime rahulikku pühapäeva ja nõnda veereski meie nädal lõpule.

Hispaania, Barcelona – Kaisa ja Jolandra 1.nädal

Saabusime Barcelonasse pärast kolme lendu ja ööd Austrias esmaspäeva varahommikul 27.märtsil.

Lennujaama oli meile meie juhendaja Joan Creusi poolt vastu saadetud takso, mis viis meid meie renditud Air bnb korteri juurde, kus ees kohtusime Joani ja meie hostiga. Tutvusime ja saime kätte korteri võtmed ning seadsime end sisse. Ülejäänud esmaspäeevase päeva peamiselt puhkasime ja soetasime Kaisale esmatarbekaupu, kuna õnnetul kombel tema äraantav reisipagas oli lendude vahel kaduma läinud. Lisaks muretsesime endale ka vajalikud esmased toiduained.

Teisipäeva hommikul kella 7:45ks ootas meid maja ees meie uus kolleeg Ramon Vilaltella, kes sõidutas meid tööle, kuna meil ei olnud veel olemas ühistranspordi pileteid ja nad arvasid, et oleks parem esimesel tööpäeval meid turvaliselt kohale toimetada. Ettevõtte Gremi peakontoris ootas meid palju uusi nägusid, kellega kõigiga tutvust tegime ja kes olid äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Andsime üle Eestist toodud maiustusi ning tutvusime ettevõtte tööga. Samuti leppisime kokku ka enda töökorraldustes. Tööl hakkame käima argipäeviti kell 8-18.30, mille sisse mahub ka kohalik “lõuna” ehk siesta, mille pikkus on tervelt 2.5h (13.30-16.00). Esimene tööpäev koosneski peamiselt teistega tuvumisest ning töökorralduslike süsteemide loomisest. Teisipäeva õhtupoolikul, pärast tööd, käisime kohalikes poodides, et varuda juurde toitu ja Kaisale tarbeesemeid.

Kolmapäevast reedeni möödusid päevad küllaltki töiselt. Kuna Gremil on tulemas juunis suur aastagala, siis töötasime Kaisaga kutsete valmistamise kallal ja planeerisime, kuidas võiksid kutsed nii veebi teel, kui ka paberkandjal partnerite ja klientideni jõuda. Kui olime omadega kuskile maale jõudnud, siis esitlesime oma ideid Ramonile ja Juanile, kellele tundusid meie uuenduslikud ideed väga meeldivat. Samuti tegime endale kõik ka Juani soovitusel Linked In-i kontod või uuendasime neid ning saime sinna lisada juba ka praktika Gremis.

Argipäeva õhtupoolikutel tutvusime linnaga ja käisime vaatamas erinevaid suuremaid vaatamisväärtusi. Samuti otsisime välja ka paremad – hea hinna ja kvaliteedi suhtega kauplused, kuna esimestel päevadel õnnestus meil paaril korral turistilõksudesse sattuda, siis tahtsime leida soodsamaid toidukaupluseid. Neljapäeval saime ka õnneks tagasi Kaisa kadunud kohvrikese, mis toimetati meile korterisse otse lennujaamast.

Nädalavahetuse veetsime kohalikku Mointjuici mäge avastades, kus käisime läbi erinevad pargid, imetlesime vaatamisväärsuseid ja sõitsime ka gondliga. Pühapäeva õhtul einestasime Itaalia restoranis Harry’s, mis oli samuti väga meeldiülendav kogemus.

Oleme esimesest Barcelonas veedetud nädalast kergelt öeldes vaimustunud ja ootame huviga uusi saabuvaid seikluseid ning mõnusaid soojasid ilmasid. Esimesel nädalal kõikusid soojakraadid 17-22 kraadi juures ja vähem tuulistel ilmadel oli õhk juba päris mõnus soe. Esimese nädala kokkuvõtteks tuleks kindlasti ära mainida meie jaoks ebaharilikud siestad ehk siis pikad lõunapausid, mis ei ole meie kui eestlaste jaoks üldse harjumuspärased ja pärast pikka puhkepausi on veidike raske end taas tagasi tööle lülitada. Kuid kui juba hoo sisse saad, siis on samas energiat uuesti töö tegemiseks palju rohkem, kui seda eestlase jaoks tavapärase tööpäeva lõpus.

Kätlin Hollandis – 1. nädal

Esimene nädal aega on läinud Hollandis imeliselt. Hakkasin tööle fotograafi Kjell Postama juures, kes teeb toredaid üritusfotosid ning erinevatele ettevõtetele vajaminevaid pilte. Kõik ta kliendid on suurettevõtted ning erakliente ta ei teeninda üldse.

Kui pühapäeva õhtul lennujaama jõudsin, tuli Kjell mulle lennujaama vastu. Kohe kui me nägime, siis ta muretses kas mul on kõht tühi või kas mul on midagi vaja enne kui me tunni ajast sõitu minu uude koju alustame. Minu uude kodukohta jõudes vaatas ta minuga korteri üle, tutvus korteri omanikuga ning otsisime koos mu kodukohale kõige lähimad bussi ja trammi peatused üles.

Jagan korterit kolme teise õpilasega, kellel on igaühel omaenda tuba. Minu tuba on maja kolmandal korrusel ning tervel kolmandal korrusel ongi ainult minu tuba. Mulle see väga meeldib, et mul täitsa iseenda korrus on, nii on mul piisavalt privaatsust ning ruumi ka oma asjadega tegeleda. Trammi peatus on mu kodust 6 minuti jalutuskäigu kaugusel ning tööle pean enamasti sõitma trammiga kuni pool tundi.

Kohe järgmisel päeval sain varajasel hommikul Kjelliga kokku, veetsime täispika päeva tema kontoris, kus ta tutvustas mind oma kontori kaaslasele, tutvustas oma tööruumi, rääkis meid eesootavatest projektidest ning rääkis oma töövahenditest ning töövoost. Tal on tore pisikene kontor kohe tema enda kodu kõrval. Sinna ta kliente ei kutsu, vaid käib seal ainult tööd tegemas, aga ka vaba aega veetmas. Nimelt on tal seal toredaid mängukonsoole ja igasuguseid huvitavaid tehnikavidinaid.

Juba järgneval päeval sõitsime temaga koos kõrval olevasse linna, et teha fotosid ühele tema kliendile. Seekord oli kliendiks Eerstelijns Centrum Tiel, mis on meditsiinitöötajaid koondav ettevõte. Pildistasime nende motivatsiooniüritust ja koolitust. Ülesandeks oli töötajate muljeid ja näoilmeid pildistada, mis oli natukene keeruline, sest kogu tegevus toimus teises keeles ning nii oli keeruline ette aimata millal inimesed võiksid naerma hakata või millal nad mingi tegevusega pihta hakkavad. Järgmisel päeval töötlesime neid pilte ja saatsime kliendile.

Õhtuti läheb päris suur osa ajast uurimaks mida mu klassikaaslased paralleelselt koolis olid teinud, mis asju nad tol päeval olid õppinud, millised kodutööd jäeti ning proovin ka ise mingisuguseid koolitöid ära teha, sest terve minu klass käib samal ajal koolis edasi (olen alles esimese aasta õpilane). Õnneks kõik õpetajad suhtusid mu uudisesse, et lähen nüüd kuuks ajaks ära hästi ja soovisid mulle palju edu! Olen selle üle väga tänulik!

Nädala lõpus käisime Webwinkel Vakdagen messil pildistamas ettevõtte iDeal tegevusi nende messiboksis ja selle ümbruses. Hiljem läksime kontorisse neid pilte töötlema ning saatsime need hiljem ka kliendile.

Reedest pühapäevani oli mul vaba aeg. Esiteks puhkasin palju, sest tööpäevad olid natukene intensiivsemad kui ma olin oodanud. Kuid juba laupäeval otsustasin sõita rongiga kõrval linna, et seal ringi vaadata ning uusi kohtasid näha!

Marite Hollandis – 1. nädal

Tulbid, puukingad, juust, kanep, rattad – see on Holland… eksju? Kuidas kellelegi.
Minu jaoks on Holland maa, kus on inimesed, kes on ka päriselt minu pikkused, kelle lahkus on piiritu ning kes ei paista kunagi mütsi kandvat, isegi südatalvel ei näe sa Hollandi tänavatel palju mütse.
Holland on maa, kus inimeste heaolu on prioriteet #1 – elukeskkond on siin ilus igal pool, ratta ja ühistranspordiga on ligipääs kõikjale (pigem autoga liiklemine on keerukam), inimesed ei pea töötama rohkem kui 4 päeva nädalas ning on paigas kõiksugu toetused, mis teevad kindlaks, et kõigil hollandlastel oleks katus pea kohal ning toit laual, inimesed saavad juba varajases eas jääda pensionile ning üle poolte hollandlastest kuuluvad mingisugusesse vabaajaveetmise klubisse.
Holland on maa, kus kõiki linnatänavaid täidab tugev lillelõhn, linnulaul ja 20. sajandi arhitektuur – puud, rohelus ja lilled on siin kõikjal, allergikud olge hoiatatud. 🙂

Tulek Hollandisse käis üle kivide ja mägede. Esmalt kahe lennukiga, seejärel kahe rongi ning ühe bussiga. Kodus etteplaneeritud teekonna informatsioon osutus täiesti kasutuks – sai otsitud pool tundi kuni tund seda õiget rongi või bussi, sai maha käidud kilomeetreid vales suunas ning Murphy seaduse kohaselt – see, mis valesti oleks saanud minna, nii ka läks. Olgugi, et abiks oli Google Maps, siiski õpib iga riigi transpordisüsteemi ära ainult seal kohapeal.

Ööbin ma Ede (hääldatakse “Eide”) linnas ühes väikeses B&B’s, kus toad on suhteliselt külmad – nii nagu Hollandis kombeks – ja ainsateks toiduvalmistamise abivahenditeks on mikrolaineahi ja veekeedukann.
Kurta saaks, kuid tegelikult olen pigem tänulik, et üldse õigeaegselt endale öömaja leidsin – kuna sain alles 1,5 nädalat enne minekut teada, et pean ise endale mingi öömaja leidma, mis ei olnud just kõige meeldivam üllatus. Minu siinne juhendaja Poike oli üllatunud, et ma üldse Edes mingi koha leidsin, ausalt öeldes mina ka.

Esimene päev oli mõeldud reisimiseks ning oma ööbimispaika jõudsin alles hilja õhtul kergendustundega, et üldse suutsin omapead kohale jõuda.

Teine päev, esmaspäev oli mul vaba, et saaksin siinse linnaga tutvuda. Esimene sihtkoht oligi kohe kohalik toidupood.
Nagu oodatud, siis valikus oli palju erinevaid saia- ning magusainetega tooteid. Nagu kombeks, siis siinpool Euroopas süükse suhkrut ka suhkruga.
Esimesed paar päeva ei teadnudki kohe, mida süüa, kuna pliiti mul ju polnud – seega sõin erinevaid salateid ja võileibu. Endamisi kutsun Hollandit võileivamaaks, kuna siin on võileivad igalpool, kuhu lähed.
Umbes neljandal päeval siin olles hakkasin uurima, et kas tõesti siis ei saa mikolaineahjus midagi küpsetada? Ja saabki, kohe palju asju saab.
Kas teadsid, et mikrolaieahjus saab näiteks kartulit keeta? Pärast seda avastust söön ma nüüd hästi. Iga kord kui mingi roa suudan kokku panna, on võidutunne suur.

Teisipäev oli mul esimene päev TechNova ülikoolis tööd teha. Terve päev kulus sisseelamiseks, tiimiga tutvumiseks ning edasiste plaanide tegemiseks.
Siin olen ma 5. rattaks 4-liikmelises Noores Meedia Tiimis. Peale minu on tiimis veel 2 fotograafi, Tineke ja Femke, ning 2 kujundajat, Jasper ja Rebecca.
Töö osas anti mulle täiesti vabad käed. Ma võin endale ise ükskõik millise projekti välja mõelda, minu käsutuses on kõiksugu ressursid, mida koolil pakkuda on – tehnika, stuudiod, isegi teised praktikandid peavad minu mõõdukepi järgi kõndima, kui ma seda soovin – peaasi, et mul oleks iga päev midagi teha.

Kolmapäeval võtsin käsile enda esimese projekti. Kuna Noorel Meedia Tiimil on instagramis konto @youngmediateam, mida nad proovivad uuesti ellu äratada, ning neil on lubatud ainult korra nädalas postitada, siis mõtlesin, et teeks neile Instagram story jaoks mõned pildid tiimist, kus iga liikme juures on neid tutvustav tekst. Pärast saab selle story profiilile salvestada. Mõeldud, tehtud – käisimegi stuudios pildistamas.

Neljapäev oli väsitav. TechNovas toimus üritus nimega “Girls Only” teemapäev, kus tulid eelkoolist ja koolist külla 2 gruppi tüdrukuid katsetama tehnikat, mida TechNoval oli pakkuda.
Nad said proovida virtuaalreaalsuse prille, õppida, kuidas disainida arvutis minimalistlik poster, kuidas tehakse teleülekannet ning kuidas tänapäeval masinaid kasutades keevitamine käib.
Minu ja Femke tööks oli see kõik pildile püüda. 2 gruppi tüdrukuid tulid kooli vahetusega – nooremad hommikul, vanemad pärastlõunal – mõlemad grupid veetsid koolis umbes 2,5h.
Samal ajal käis koolis veel ka üks diskussioonipaneel, kuhu olid kokku tulnud erinevad eksperdid – täpselt ei teagi, mis valdkonnast ning milliseid teemasid arutati. Pidime selle ürituse ka üles pildistama, kuna teine fotograaf oli haigestunud.
Seega päeva lõpuks oli mul kokku üle 1200 pildi, mis tuli kõik läbi sorteerida. Alles esmaspäeval saan jätkata nende töötlusega, kuna neid on lihtsalt nii palju, siis ei jõudnud ühe päevaga kõiki ära töödelda.

Reede oli täis elevust. Minu juhendajad Poike ja Anouk viisid enda fotograafia õpperühma vaatama Hõbe Kaamera (“Zilveren Camera”) näitust Utrechti linnas ning lubasid mul kaasa tulla.
Hõbe Kaamera on Hollandis suur iga-aastane prestiižne fotokonkurss, kuhu saab pilte esitada suhteliset igast fotožanrist. Mulle muidugi pakkus kõige rohkem huvi pressifoto žanr, ise Eestis pressifotograafina töödates.
Suurimad võidufotodelt läbikäivad teemad olid ikka immigratsioon, terrorism ja Ukrainas toimuv sõda. Paljud pildid olid nii hingelõhestavad, et neid oli väga raske vaadata.

Õhtu möödus põnevalt. Olin kutsutud Ede kohalikku kontserdi- ja kultuurikeskusesse Astrant – see on siinse alternatiivse kogukonna põksuv süda.
Pildistasin kahe bändi set’e: Snaggletooth, kes teeb Motörhead lugude covereid, ning Bon Scotch, kes teevad AC/DC covereid. Mõlemad bändid olid fantastilised, näha oli, et nad mõlemad andsid oma esituses enesest kõik.

Kuna ma sain suhteliselt viimasel hetkel teada, et lähen Astranti pildistama, siis polnud enam aega koolist või oma juhendajatelt kaamerat laenata. Seega pidin hakkama saama oma seebikarbist kaameraga.
Tulemuste üle ma ei nurise, lihtsalt on kahju, et pidin nii limiteeritud võimalustega kaamerat kasutama, kuna tegelikuses ma tean, et olen võimeline nii palju paremaid pilte tegema.

Kontserdipaigas anti mulle all-access pääse, mis tähendab, et mul oli ligipääs kõikjale – lava ette, kõrvale, peale, helipulti, isegi baaris pakuti tasuta süüa ja juua.
Sealsed omanikud ja ürituse korraldajad olid ka hästi-hästi toredad, pidevalt küsides, kas mul oleks midagi veel vaja, tutvustades mulle Ede ja Astranti ajalugu ning kutsudes mind ka veel tagasi pildistama järgmisel nädalal ühte kohaliku death metal bändi ning teisi tulevikus toimuvaid kogukonnaüritusi – ahvatlev pakkumine.

Vaikselt pulbitsevad juba plaanid ka järgmise nädala jaoks, kuid neist juba siis pikemalt.