Tulbid, puukingad, juust, kanep, rattad – see on Holland… eksju? Kuidas kellelegi.
Minu jaoks on Holland maa, kus on inimesed, kes on ka päriselt minu pikkused, kelle lahkus on piiritu ning kes ei paista kunagi mütsi kandvat, isegi südatalvel ei näe sa Hollandi tänavatel palju mütse.
Holland on maa, kus inimeste heaolu on prioriteet #1 – elukeskkond on siin ilus igal pool, ratta ja ühistranspordiga on ligipääs kõikjale (pigem autoga liiklemine on keerukam), inimesed ei pea töötama rohkem kui 4 päeva nädalas ning on paigas kõiksugu toetused, mis teevad kindlaks, et kõigil hollandlastel oleks katus pea kohal ning toit laual, inimesed saavad juba varajases eas jääda pensionile ning üle poolte hollandlastest kuuluvad mingisugusesse vabaajaveetmise klubisse.
Holland on maa, kus kõiki linnatänavaid täidab tugev lillelõhn, linnulaul ja 20. sajandi arhitektuur – puud, rohelus ja lilled on siin kõikjal, allergikud olge hoiatatud. 🙂

Tulek Hollandisse käis üle kivide ja mägede. Esmalt kahe lennukiga, seejärel kahe rongi ning ühe bussiga. Kodus etteplaneeritud teekonna informatsioon osutus täiesti kasutuks – sai otsitud pool tundi kuni tund seda õiget rongi või bussi, sai maha käidud kilomeetreid vales suunas ning Murphy seaduse kohaselt – see, mis valesti oleks saanud minna, nii ka läks. Olgugi, et abiks oli Google Maps, siiski õpib iga riigi transpordisüsteemi ära ainult seal kohapeal.

Ööbin ma Ede (hääldatakse “Eide”) linnas ühes väikeses B&B’s, kus toad on suhteliselt külmad – nii nagu Hollandis kombeks – ja ainsateks toiduvalmistamise abivahenditeks on mikrolaineahi ja veekeedukann.
Kurta saaks, kuid tegelikult olen pigem tänulik, et üldse õigeaegselt endale öömaja leidsin – kuna sain alles 1,5 nädalat enne minekut teada, et pean ise endale mingi öömaja leidma, mis ei olnud just kõige meeldivam üllatus. Minu siinne juhendaja Poike oli üllatunud, et ma üldse Edes mingi koha leidsin, ausalt öeldes mina ka.

Esimene päev oli mõeldud reisimiseks ning oma ööbimispaika jõudsin alles hilja õhtul kergendustundega, et üldse suutsin omapead kohale jõuda.

Teine päev, esmaspäev oli mul vaba, et saaksin siinse linnaga tutvuda. Esimene sihtkoht oligi kohe kohalik toidupood.
Nagu oodatud, siis valikus oli palju erinevaid saia- ning magusainetega tooteid. Nagu kombeks, siis siinpool Euroopas süükse suhkrut ka suhkruga.
Esimesed paar päeva ei teadnudki kohe, mida süüa, kuna pliiti mul ju polnud – seega sõin erinevaid salateid ja võileibu. Endamisi kutsun Hollandit võileivamaaks, kuna siin on võileivad igalpool, kuhu lähed.
Umbes neljandal päeval siin olles hakkasin uurima, et kas tõesti siis ei saa mikolaineahjus midagi küpsetada? Ja saabki, kohe palju asju saab.
Kas teadsid, et mikrolaieahjus saab näiteks kartulit keeta? Pärast seda avastust söön ma nüüd hästi. Iga kord kui mingi roa suudan kokku panna, on võidutunne suur.

Teisipäev oli mul esimene päev TechNova ülikoolis tööd teha. Terve päev kulus sisseelamiseks, tiimiga tutvumiseks ning edasiste plaanide tegemiseks.
Siin olen ma 5. rattaks 4-liikmelises Noores Meedia Tiimis. Peale minu on tiimis veel 2 fotograafi, Tineke ja Femke, ning 2 kujundajat, Jasper ja Rebecca.
Töö osas anti mulle täiesti vabad käed. Ma võin endale ise ükskõik millise projekti välja mõelda, minu käsutuses on kõiksugu ressursid, mida koolil pakkuda on – tehnika, stuudiod, isegi teised praktikandid peavad minu mõõdukepi järgi kõndima, kui ma seda soovin – peaasi, et mul oleks iga päev midagi teha.

Kolmapäeval võtsin käsile enda esimese projekti. Kuna Noorel Meedia Tiimil on instagramis konto @youngmediateam, mida nad proovivad uuesti ellu äratada, ning neil on lubatud ainult korra nädalas postitada, siis mõtlesin, et teeks neile Instagram story jaoks mõned pildid tiimist, kus iga liikme juures on neid tutvustav tekst. Pärast saab selle story profiilile salvestada. Mõeldud, tehtud – käisimegi stuudios pildistamas.

Neljapäev oli väsitav. TechNovas toimus üritus nimega “Girls Only” teemapäev, kus tulid eelkoolist ja koolist külla 2 gruppi tüdrukuid katsetama tehnikat, mida TechNoval oli pakkuda.
Nad said proovida virtuaalreaalsuse prille, õppida, kuidas disainida arvutis minimalistlik poster, kuidas tehakse teleülekannet ning kuidas tänapäeval masinaid kasutades keevitamine käib.
Minu ja Femke tööks oli see kõik pildile püüda. 2 gruppi tüdrukuid tulid kooli vahetusega – nooremad hommikul, vanemad pärastlõunal – mõlemad grupid veetsid koolis umbes 2,5h.
Samal ajal käis koolis veel ka üks diskussioonipaneel, kuhu olid kokku tulnud erinevad eksperdid – täpselt ei teagi, mis valdkonnast ning milliseid teemasid arutati. Pidime selle ürituse ka üles pildistama, kuna teine fotograaf oli haigestunud.
Seega päeva lõpuks oli mul kokku üle 1200 pildi, mis tuli kõik läbi sorteerida. Alles esmaspäeval saan jätkata nende töötlusega, kuna neid on lihtsalt nii palju, siis ei jõudnud ühe päevaga kõiki ära töödelda.

Reede oli täis elevust. Minu juhendajad Poike ja Anouk viisid enda fotograafia õpperühma vaatama Hõbe Kaamera (“Zilveren Camera”) näitust Utrechti linnas ning lubasid mul kaasa tulla.
Hõbe Kaamera on Hollandis suur iga-aastane prestiižne fotokonkurss, kuhu saab pilte esitada suhteliset igast fotožanrist. Mulle muidugi pakkus kõige rohkem huvi pressifoto žanr, ise Eestis pressifotograafina töödates.
Suurimad võidufotodelt läbikäivad teemad olid ikka immigratsioon, terrorism ja Ukrainas toimuv sõda. Paljud pildid olid nii hingelõhestavad, et neid oli väga raske vaadata.

Õhtu möödus põnevalt. Olin kutsutud Ede kohalikku kontserdi- ja kultuurikeskusesse Astrant – see on siinse alternatiivse kogukonna põksuv süda.
Pildistasin kahe bändi set’e: Snaggletooth, kes teeb Motörhead lugude covereid, ning Bon Scotch, kes teevad AC/DC covereid. Mõlemad bändid olid fantastilised, näha oli, et nad mõlemad andsid oma esituses enesest kõik.

Kuna ma sain suhteliselt viimasel hetkel teada, et lähen Astranti pildistama, siis polnud enam aega koolist või oma juhendajatelt kaamerat laenata. Seega pidin hakkama saama oma seebikarbist kaameraga.
Tulemuste üle ma ei nurise, lihtsalt on kahju, et pidin nii limiteeritud võimalustega kaamerat kasutama, kuna tegelikuses ma tean, et olen võimeline nii palju paremaid pilte tegema.

Kontserdipaigas anti mulle all-access pääse, mis tähendab, et mul oli ligipääs kõikjale – lava ette, kõrvale, peale, helipulti, isegi baaris pakuti tasuta süüa ja juua.
Sealsed omanikud ja ürituse korraldajad olid ka hästi-hästi toredad, pidevalt küsides, kas mul oleks midagi veel vaja, tutvustades mulle Ede ja Astranti ajalugu ning kutsudes mind ka veel tagasi pildistama järgmisel nädalal ühte kohaliku death metal bändi ning teisi tulevikus toimuvaid kogukonnaüritusi – ahvatlev pakkumine.

Vaikselt pulbitsevad juba plaanid ka järgmise nädala jaoks, kuid neist juba siis pikemalt.