Hakkasime lendama Eestist pool seitse, kaks tundi hiljem saabusime Frankfurti, kust seejärel lendasime Portugali pealinna, Lissaboni. Kuna kell oli pool kaksteist, polnud meil aega midagi peale hotelli mineku teha.
Teisipäev
Ärkasime vara, et jõuda hommikusöögile mis oli kell pool kaheksa, kui kõhud olid täis, liikumise linna avastama. Suundusime hotellile lähedal asuvale Kuningas Edward VII parki. Tee peal ristmiku keskel asus Marques de Pombal’i kuju. Kuju oli 40 meetri kõrgune teos, see oli väga detailirohke ning ilus. Kujust üle tee jäi siis Edwardi park. Park oli väga suur, roheline ning hiilgav. Pargi tipus oli hiiglaslik Portugali lipp. Õhtul sõitsime metrooga mere äärde, kus nägime massiivset rippsilda ja muid vaatamisväärsusi.
Kolmapäev
Sõitsime bussiga Rio Maiori, kus võttis meid vastu juhendaja, kes näitas meile kooli ja linna. Kolisime uude elamispaika sisse ning veetsime õhtu õues Escola Superior de Desporto õpilastega.
Neljapäev
Hommikul läksime kella 10ks kooli, kus meie esimeseks tööülesandeks oli teha ekskursioonil olevatest õpilastest pilte ning hiljem sorteerisime need läbi.
Olles väsinud reisimast, veetsime suurema osa päevast puhates.
Reede
Hommikul käisime taas koolis tööl. Peale kooli kõndisime 3 kilomeetrit teisse linna, et näha n-ö soolapanne. Õhtul toimus üritus nimega glow party. Peol esines rockbänd, tänavale oli paigutatud UV-lambid ja jagati laiali glowstick’e ning tehti neoon värvidega näomaalinguid. Hiljem tuli DJ, kes lasi klubimuusikat. Meile üllatuseks tuli välja, et portugallased ei ole väga suured peoloomad.
Laupäev
Laupäeval käis Rasmus üritusel nimega Color Fun Tour ning mina jäin koju töid tegema. Üritus algas kogunemisega peobussi ette, kus demonstreeriti võimlemist, mida inimesed järgi tegid. Rahvas liikus bussi taga, kust lasti erinevaid pulbervärvi ja konfette rahvamassi. Buss lasi muusikut ning bussi peal tantisid kolm mehhikostiilis näomaskidega meest. Buss sõitis läbi linna, vahepeal peatudes ning rahvast tantsima õhutades. Buss jäi lõpuks seisma, kui see jõudis tagasi alguspunkti siis pidu veel jätkus mõnda aega.
Pühapäev
Pühapäev koostasime blogi, mida hetkel loete. Ülejäänud päev sai veedetud teleri ees ning proovides aru saada kuidas pesumasin töötab.
Ei saa öelda, et olin kurb lahkumise pärast, pigem elevil võimaluse üle naaseda koduste mugavuste ja tuttavate juurde. Elevil minna poodi ja mõista igat silti, elevil, et saan liikuda kuhu-iganes ilma Google Maps abita, elevil kogeda seda Eestimaa kevadet.
Esmaspäev, nagu ikka, möödus eelneva nädala kontserdipilte töödeldes. See oli ka ühtlasi minu eelviimane päev töötada TechNovas, kuna eelneval nädalal oli kohaliku kontserdipaiga Astranti juhataja Xander mulle välja kaubelnud 3 päeva nende juures töötamist. Seega pidasime ka lühikese jutuajamise oma juhendaja Anoukiga sellest, mis plaanid mul nädalaks veel olid ja millised dokumendid peaksin nädala jooksul ära täitma.
Teisipäev algaski Astrantis. Sealne tiim võttis mind vastu nagu ühte omadest. Mulle toonitati mitmeid kordi, et tunneksin seal ikka end nagu kodus ning kõik nende oma on ka minu oma (selleks perioodiks). Päeva ülesandeks oli pildistada üles 2 erinevat graffitit, mis olid valminud Astranti palgatud kunstnike poolt. Asukohad olid erinevates linnaosades, seega päev mööduski suuresti mööda linna rattaga graffiti ja Astranti vahelt sõites.
Esimene koht, mida pildistasin, oli ühe kortermaja sein, mille kallal kunstnik alles paar päeva hiljem tööd alustas. See oli vaja ülesjäädvustada, et hiljem kokku panna “enne ja pärast” kollaaž.
Teine koht oli üks prügikonteiner, mis oli ära maalitud hiiglasliku peaga, naabruskonna elavdamiseks. Need pildid said pärast sotsiaalmeedias palju tähelepanu. Linnaelanikud olid väga rõõmsad selle üle, et naabruskonda ehib nüüd selline lahe kunstitöö, mis muudab tavalise prügikonteineri koheselt huvitavaks ja pilkupüüdvaks.
Kolmapäev tõi uued tuuled. Nimelt olin haigestunud ning pidin jääma koju end turgutama. Pakkusin küll Xanderile välja, et saan endiselt teha ühe photoshoot’i ära, mis eelnevalt oli planeeritud, kuid ta ütles, et kui olen haige, siis peab ikka puhkama ning ta saab vabalt ise ka pildid ära tehtud. See mulle väga meeldib Hollandi kultuuri juures, et siin väärtustatakse väga puhkuse olulisust. Võib-olla on see ka üks põhjustest, miks Hollandi inimesed kuuluvad Euroopa ühtede kõige rõõmsamate inimeste sekka.
Neljapäeval võtsin ka veel rahulikult, kuid siiski tegin natuke tööd ka. Pildistasin ära teised 2 graffiti-asukohta, mida üle-eelmisel päeval ei jõudnud teha.
Esimene koht oli ööbimiskohast kiire rattasõidu kaugusel, kohas nimega Hall of Fame Ede, mis on kiirtee-alune tunnel, täis erinevate graffiti-kunstnike pilte. Seal tegin pilte ühest Astranti reklaamist (joonistatud graffitiga), mis kutsus Ede elanikke ühes graffiti workshop’is osalema. Pilt oli umbes 5 meetrit kõrge. Jumal tänatud, et mu kaamera objektiiviava oli piisavalt lai, et terve pildi peale sain.
Teine koht oli Ede linna teises otsas, Ede-Wageningen rongijaamast natuke edasi elumajarajooni külje all, üks elektrikapp, mille kõik 4 külge olid tehtud üheks pildiks.
Reede oli mu viimane päev TechNova koolis töötada. Veetsin päeva aidates sealsel meediatiimil fotostuudioid koristada, kuna kohe oli õpilastel tulemas vaheaeg ning uueks semestriks oli vaja stuudiod korda teha. Samuti tegelesin ka natuke fototöötlusega, töötlesin ära mõningad sellest nädalast töötlemata jäänud pildid. Istusime ka maha Anoukiga ning täitsime koos ära kõik Erasmus+ programmi dokumendid, mis oli vaja Eestisse tagasi viia. Minu kriitika selles osas on see, et palju keskenduti sellele, kuidas mina neile meeldisin seal töötades, kuid kordagi minu sealoleku aja jooksul ei küsitud minu käest tagasisidet TechNova kohta – kuidas mulle seal meeldis, mida saaks parandada jne. See tagasiside, mis ka minu kohta esitati, jäi minu arvates suhteliselt pinnapealseks, kuna tegelikkuses oma praktika ajal puutusin ma oma juhendajatega kokku päris vähe ning nende poolt ka juhendati mind minimaalselt. Tundsin, et nende jaoks tegelikult erilist vahet polnud, kas olen seal või mitte, kuna mulle polnud ette mõeldud mingisuguseid projekte, kõik pidin ise leiutama ning tundsin end pigem koormana nende jaoks. Arvan, et oleks ma olnud natuke vähemkogenud fotograaf või vähesema kujutlusvõimega, poleks ma vist omapead niimoodi hakkama saanud.
Päeva lõpuks olid mu kolleegid TechNova meediatiimis mulle valmistanud väga armsa üllatuse Hollandi maiustuste ja armsa kirja näol.
Laupäev oli minu viimane päev Astranti heaks töötada. Olin kutsutud pildistama ühte LGBTQIA+ kogukonna diskot/kontsertit. Olud olid suhteliselt rasked – pidin pildistama väga pimedas ruumis Xanderi kaameraga, (kuna mu enda oma ei saa lihtsalt hakkama pimedas), mis pole just kõige parem kaamera sellise keskkonna jaoks, kuid sain hakkama. Pildistasin inimesi, kes olid üritusele tulnud, ning esinejaid. Pärast üritust rääkisime veel pikalt Xanderiga ka sellest, kas ja kuidas ma olin oma kogemusega rahule jäänud, millised plaanid on mul tulevikuks, kui rahule nad olid mu piltidega jäänud ning et kui mul peaks tulevikus vaja minema, siis Xander kirjutaks mulle heameelega soovituskirja. Kingituseks sain ka Astranti t-särgi.
Fierce Blacklight Fissa, Astrant 22.04.23
Pühapäev ja esmaspäev möödusid niisama puhates ja tagasireisiks pakkides.
Teisipäeva veetsin Amsterdamis veel viimaseid Hollandi mõnusid nautimas: ülimalt maitsvaid poffertjes’e (Hollandipäraseid minipannkooke) süües ja veel raamatupoode külastades. Olin reisi lõpuks Hollandist ostnud nii palju raamatuid (7), et ei olnud üldse kindelgi, kas kohver jääb lennujaama kaaluregulatsioonide piiridesse – õnneks jäi!
Kolmapäev oli kojureisimise päev! Selleks kulus terve päev. Reisikaaslaseks oli mul Kätlin, kes samuti oli Hollandisse välispraktikale tulnud. Koos oli mõnus muljetada, Varssavi lennujaamas burksi süüa – hea oli kellegagi jagada seda kojunaasmise elevust. Nii-nii hea meel nüüd lõpuks tagasi kodus olla. Hindan ka nüüd palju rohkem rohkem seda ilusat Eestimaad, kus elada saan.
Üldiselt on mul heameel, et programmist osa võtsin. Sain kogeda Hollandi kultuuri, laiendada enda maailmavaadet ning tegeleda enda ühe suurima kirega – fotograafiaga! Usun, et Eestil oleks palju õppida Hollandi kultuurist – nende rattakultuur, rohelus, puhkekultuur, avatud meel ja toetavad kogukonnad on nii mõnusad ning kindlasti aitavad palju kaasa hollandlaste elukvaliteedile. Jään seda riiki meenutama soojusega.
Viimasel nädalal võtsime plaani La Roca Village’i, 2 kunstinäitust ja tähistasime ka Jolandra sünnipäeva.
Esmaspäeval monteerisime Gremi kooli videot. Hiljem külastasime La Roca Village Outlet linnakut. Enamus poed olid meie jaoks siiski kallid, kuid piirkond ise oli väga ilus. Tegime plaane, mida tahaksime veel viimase nädala jooksul näha ja teha.
La Roca Village Outelt
Teisipäeval käisime tasuta muuseumites ning avastasime taaskord Barcelonat. Ostsime Jolandrale sünnipäeva kingiks maitsva suure šokolaadi sõõriku, ühest populaarsest pagarikojast.
Kohalik kunstigalerii “Villa de Arte galleries”, nännipood ja kuulus “The Kiss of Freedom“
Kolmapäeval tähistasime Jolandra sünnipäeva, viisime tööle torti ja pärast käisime söömas imemaitsvat Paellat, Hispaania rahvustoitu. Õhtuks oli meil broneeritud sõit Montjuici mäest Barceloneta randa Teleferic cable car-iga. Vaade oli imeilus ning elamus kordumatu.
Mereandide Paella ja vaade Barcelonale
Neljapäeval filmisime intervjuusid töötajatega kontori video tarbeks. Filmimine kestis meil pool päeva, sest intervjuud toimusid Katalaani keeles ning üks kolleeg oli tõlgiks.
Nädalavahetusel käis Melyna Koos Kaisa ja Jolandraga merel jahiga sõtmas. Käisime viimast korda Mercado de La Boqueria turul, kus proovisime austreid, mis Melynale kohe üldse ei meeldinud aga Emma oli selles vanakala. Pühapäeva hommikul läksime La Sagrada Familiasse. Iga pühapäeva hommikul saab kindel arv inimesi tasuta jumalateenistusele, kuhu ka meil õnnestus pääseda. Külastasime veel MUHBA ajaloomuuseumi ning nautisime Sant Jordi päeva.
Neljandat nädalat Barcelonas alustasime usinate töömesilastena Gremis, et jõuda lõpule kõikide pooleliolevate projektidega meie viimasel tervel siinviibitud nädalal. Pärast nädala esimest tööpäeva seadsime sammud turule, millest on saanud meie kõige lemmikum koht kõige värske hankimiseks. Turul käies pole vahet, millal me sinna jõuame, seal on alati rahvast iga leti ääres hordides. Mercado de La Boqueria näol on tegemist ka muidugi Barcelona ühe populaarseima turuga, mis asub otse peatänava La Rambla südames. Turult soetasime nii vanu lemmikuid, kui ka uusi huvitavaid vilju uute maitseelamuste kogemiseks.
Teisipäevast päeva jätkasime tublisti töölainel ning õhtuks soetasime endale kauaoodatud Churrosid, mis on samuti Hispaanias väga levinud magustoidu või vahepala näol. Olime juba enne siiatulekut veendunud, et neid proovimata me jätta ei saa. Churrode populaarsuse osas meil pärast nende maitsmist küsimusi ei tekkinud. Tegemist on siis ühe Hispaania rahvusküpsetisega, mille valmistamiseks pressitakse tainas läbi tähekujulise vormi ning see küpsetatakse kuumas õlis krõbedaks. Pärast küpsetamist kaetakse Churrod suhkruga ning serveeritakse enamasti kuuma šokolaadiga.
Saak turultChurrod
Kolmapäeva sai alustatud üsnagi ebatavalisel moel. Nimelt oli kätte jõudnud Jolandra sünnipäev, mistõttu oli Kaisa planeerinud hulga üllatusi ning kaasanud enda plaanidesse ka Emma ja Melyna. Hommikul lauldi Jolandra üles traditsioonilise sünnipäevalauluga ning tordi, saiakese ja keeksiga, mis olid kaetud küünaldega. Edasi juhatati Jolandra elutuppa, mis oli eelneval ööl Kaisa poolt ära kaunistatud erinevate seinakaunistuste ning õhupallidega. Peale imearmsat hommikut kodus suundusime edasi tööle koos suure Jolandra poolt soetatud koogiga, mida ka kolleegidele sünnipäeva puhul pakkus. Laul ja naer jätkusid ka tööl: Jolandrale lauldi nii hispaania, kui ka eesti keeles ning lisaks sõime kooki ja jõime Gremi baarikapist laulale ilmunud mulli. 🤭
Kolmapäeva õhtupoolik jätkus õhtusöögi üllatusega Paella restoranis, mis oli korraldatud Jolandra sõbranna poolt eestist, kes oli vargsi juba eelnevalt Kaisaga koos üllatust planeerinud ja mille Kaisa siis kohapeal ellu viis. Restoranis sõime mereanni Paellat, mida juba varasemalt olime sealsamas proovinud ning mis meile sügavale südameisse puges. Kuna Jolandral on silmad küllaltki märja koha peale sattunud, siis pärast kõiki neid südantsoojendavaid emotsioone ei suutnud Jolandra pisaraid restoranis toitu oodates tagasi hoida. Kelneri ehmunud näo peale selgitas Kaisa talle, et Jolandral on sünnipäev ja ta nutab ainult headest emotsioonidest, mitte krevettide hukkamise ja Paella sisse sattumise pärast. Kelner küsis kui vanaks Jolandra sai ning ei suutnud uskuda, et vanus võiks olla rohkem kui 18. Juba pärast mõnda meie tellitud Sangria kannu ja hõrku toitu ilmus kelner taas välja koos likööriga, mille tõi Jolandra sünnipäeva auks maja poolt. Olime väga meelitatud, kuid see polnud veel kaugeltki kõik. Õige pea kuulsime taamal mingit sagimist ja järjest valjenevat trummimängu. Järsku hüppaski restorani meeskond trummidega meie laua juurde ning laulis kogu restoranis viibivate külalistega Jolandrale sünnipäevalaulu ja ulatasid maja poolt koogi koos küünaldega. Olime kergelt öeldes vapustatud, sest seda ei osanud isegi kõiki üllatusi planeerinud Kaisa ette näha. Õhtu lõppes koosveedetud ajaga baaris ning seejärel klubis. Meiega ühines ka meie sõber Ravi.
Päev oli äärmiselt tore, oli palju üllatusi ning emotsioone. Siinkohal soovibki Jolandra eesotsas tänada väga Kaisat ning ka teisi tüdrukuid, kes selle päeva nii eriliseks ja üllatusterohkeks tegid. Kallid olete!🩷
Jolandra äratamine sünnipäeva hommikulJolandra valitud sünnipäevakook töökaaslasteleVeike tordisöömine kolleegidegaJolandra Kaisat katki läinud õhupalli pärast lohutamas 🥺Õhtusöök Paella restoranisÜllatus maja poolt restoranisJolandra ja KaisaEmma, Jolandra, Melyna, Kaisa
Neljapäeva ning reede viibisime tööl ja ka kodukontoris ning tegelesime peamiselt enda kujundustööde kallal töötamisega.
Reede õhtupooliku veetsime Melyna ja Raviga purjekaga merel seilates. Olime broneerinud endale väikese pooleteisttunnise merereisi päikeseloojangu imetlemiseks. Paadil mängis taustaks ka elav muusika. Vaated olid imelised ning õhtu kulges linnutiivul.
Laupäevase päeva veetsime peamiselt kodus, ravides enda veidi hapraid immuunsussüsteeme, mis vähese une tõttu natuke alla tahtsid vanduda. Õhtupoolikul suundusime kahekesi linnavahele jalutama ning einestasime pitsasnäkkide restoranis nimega Tino ning jäätisekohvikus RoCambolesc Gelateria. Samuti imetlesime ka Sant Jordi pühadeõites arhitekt Antonio Gaudí disainitud maja Casa Batllo’t.
Sant Jordi on 23. aprillil Kataloonias tähistatav raamatu ja roosi päev (ka rahvusvaheline raamatu ja autoriõiguste päev). Hispaanias on tähtpäeva nimetus San Jorge ja Kataloonias on 23. aprill kui püha Jüri päev (Sant Jordi) olnud juba 1436. aastast ka “roosipäev”, mil armsamad kinke vahetavad. Sant Jordi tähtpäev sarnaneb olemuselt veidi ka tänapäeval levinud valentinipäevale. Raamatu ja roosi päevaks muutus see 1920. aastatel. Kui Kataloonias nimetatakse päeva raamatupühaks siis eri maades on sel erinev nimetus ja tähendus.
Pühapäeva hommikut alustasime varakult La Sagrada Familia külastamisega. Kuna pühapäeva hommikuti on seal teenistus, mis on kõigile külastajatele tasuta, siis otsustasime kiriku külastamiseks valida just selle aja. Veetsime seal umbes tunnikese ning saime osa tõeliselt huvitavast Hispaanlaste teenistuse hommikust ning hingematvalt ilusast kiriku arhidektuurist.
Pärast La Sagrada Familia külastamist suundusime kahekesi hilisele hommikusöögile ehk brunch’ile, mille jaoks valisime kohviku nimega Picnic. Selle kohviku näol avastasime tõelise elamuse ning seda külastasime ka järgneval päeval. Pühapäevase pärastlõuna veetsime rannas lesides ning otsustasime siiski ka kiire supluse enne Hispaaniast lahkumist ära teha. Vesi oli tõeliselt värske ja karastav ning ka päikese poolt saime oma nahad üsnagi ära grillitud.
La Sagrada FamiliaLa Sagrada Familia pärast teenistustImelised La Sagrada Familia aknad, mille värvid päikesega kirikuseinu kaunistavadBrunch’i elamus avokaado võileiva näolMaapähkli kookViimased mõnulemised rannas
Esmaspäevast hommikut alustasime taas Gremis, kus tegime viimaseid pingutusi oma viimaste projektide valmis saamiseks. Pärastlõunal siesta ajal einestasime taas Picnicu kohvikus, kus saime taaskord suurepäraseid maitseelamusi. Esmaspäeva õhtu veetsime peamiselt poodeldes, kuna oli vaja veel soetada suveniire lähedastele ja leida üles ka enda hinge kriipima jäänud soovid. Esmaspäeva hilisõhtu olime seltskondlikud võõrustades Ravi ja meie töökaaslast Joan Marci, kellega vestlesime, mängisime ning õhtu lõpuks jätsime hüvasti.
Teisipäevane päev sai meil Gremis viimaseks. Tänasime meeskonda sooja vastuvõtu ja meie võõrustamise eest ning jätsime hüvasti. Päeva jooksul näitasime ette ka tehtud tööd ja meid kostitati ka viimase päeva puhul Churrodega. Õhtupooliku pärast tööd veetsime pakkides ning lisaks käisime ka Calum Scotti kontserdil, mis oli tõeline elamus ja vinge lõpupauk meie reisi lõppu. Kontsert toimus meie kodu lähedal Sala Apolo’s ning oli tõeliselt liigutav südamepõhjani.
Kaisa ja JolandraCalum Scotti soojendusesineja Mitch JamesCalum ScottCalum Scott
Kolmapäeva varahommikut alustasime taksosõiduga Barcelona lennujaama, kust väljus lennuk Frankfurti ning sealt edasi juba Eestisse.
Eestisse jõudes jätsime üksteisega nägemist ning suundusime igaüks edasi oma koju.
Oleme tõeliselt siiralt tänulikud Erasmusele, meie koolile Tallinna Polütehnikumile ja Gremile, kes andsid meile sellise võimaluse elada kuu aega Hispaanias Barcelonas. Oleme nii-nii vaimustatud oma praktikakogemusest, uue kultuuriruumi nägemisest ja uute sõprade saamisest. See on reis, mis jääb meie südameisse igaveseks ning andis tõeliselt uue hingamise kõigile ja arengu meie kooliteel
Samuti jättis reis endast maha idanema ka väikese ideeterakese meie südameisse, et äkki peaks tegema elumuutva pöörde ning minema proovima elada elu Hispaanias pikemalt kui kuu aega, sest et miks mitte?
Teel lennujaamaKaisa, Jolandra, Melyna ja Emma teel koju Eestisse
Suur-suur gracias veelkord selle elamuse eest kõigile osalistele ja selle praktika võimaldanud osapooltele ning loodame, et teil oli meie väikesele seiklusele tore kaasa elada. Loodame, et saime oma väikese panusega kaasa aidata Gremi suuremale arengule 🌹
Tundsime ennast tervematena ja olime produktiivsemad, kui eelmisel nädalal. Gremi andis meile uue ülesande – teha valmis Gremi Gala õhtut tutvustav video ning kooli tutvustav video.
Esmaspäev oli hispaanlastel samuti puhkepäev, niisiis puhkasime ka meie. Emma veetis päeva kodus, Melyna käis Kaisa ja Jolndraga uuesti Tibitabol.
Melyna Tibidabol
Teisipäeval tegime ettevalmistusi Gala ning kooli video filmimisteks. Õhtul käisime vaatamas kaunist päikeseloojangut Bunkers del Carmeli vaateplatvormil.
Melyna ja Emma Bunkers del Carmeli vaateplatvormil.
Kolmapäeval filmisime Gremi Gala videot, mis toimub juunis 2023. Filmisime Torre Agbaris ehk Torre Glòries-es, filmimine sujus hästi ja meil läks aega umbes 2 tundi. Peale filmimist veetsime aega Barceloneta rannal, kus võtsime päikest, sest kui soojakraadi on 23 siis ei sa sellel lasta raisku minna. Rannas liikusid jällegi ringi müügimehed ning kuna Melyna oli juba ammu soovinud rastapatse teha, siis nähes müüginaist neid pakkumas, kauples ta hea hinnaga need endale. Muidugi põlesime mõlemad Melynaga natuke ära aga järgmiseks päevaks olime juba pruunid mitte punased.
Emma ja Melyna Barcelona rannas.
Neljapäeva hommikul alustasime kontoris. Kella 10 paiku sõitsime koos kolleegiga Gremi kooli, kus toimuvad stantsimise ja voltimismasina õpikursuseid. Kuna hetkel kursust ei toimunud ning kool oli inimtühi, panime Kaisa ja Jolandra õpilase/ õpetaja rolli. Filmisime umbes 2 tundi, uurisime sealseid trükimasinaid ning klassiruume.
Pärastlõunal külastasime Barcelona loomaaeda, kus nägime erinevaid eksootilisi loomi. Emma nägi esimest korda kaelkirjakut, kes oli väga armas. Õhtu poole külastasime koos oma india sõpradega nende pererestorani. Saime proovida esimest korda erinevaid india toite, millest osad olid vürtsikad kuid väga maitsvad.
Barcelona loomaa
Reedel võtsime suuna Montserrati mäkke, olime varakult ostnud bussiekskursiooni koos giidiga. Kõik olid huvitatud matkamisest ja mägedest. Meie giid oli väga tore ja saime ka 3 tundi vabaaega ringikäimiseks. Ilm oli ilus ning vaade, mis sealt avanes oli vapustav ja väga võimas. Ostsime kaasa suveniire ning tagasi sõites oli meil kõigil kotis kohalikku juustu. See maitses nii võrratult, et me ei suutnud seda ostmatta jätta.
Montserati mäe külastus
Nädalavahetusel külastasime El Nacionali, et maitsta kuulsaid tapaseid. Nautisime õhtut ja atmosfääri. Käisime ka Barceloneta rannas, kus oli väga tuuline nii, et väga kaua me seal ei viibinud.
Emma ja Melyna EL Nacionalis ja vaated Barceloneta rannast
Teisel praktikanädalal Melyna jäi haigeks, alustasime praktikanädalat kolmekesi.
Emma tegeles video monteerimisega Gremi kontoris. Tagasisidet töö kohta andsid Kaisalt ja Joladralt, kes aitasid mind ka filmimises. Kui Melyna tagasi tööle saabus saime video monteeritud ja praktikakohale meie töö meeldis ja sobis. Pühade nädala esimesel poolel külastasime toidukohta L’ espill, mida oli praktikajuhendajad soovitanud, saime maitsta head Hispaania toitu.
Emma: Ülestõusmispühadeks lendasin Lõuna-Hispaania Sevillasse, Marchena külla. Läksin külla oma Hispaania sõpradele, kellega tutvusin eelmisel aastal Erasmuse raames Tallinnas. Osalesin vaatajana Semana Santa üritusel, sõbrad aga olid osalised. Püha nädal Hispaanias on iga-aastane Jeesuse Kristuse kannatuse austusavaldus, mida tähistavad katoliiklikud usuvennaskonnad ja -vennaskonnad, kes korraldavad paastu viimasel nädalal, vahetult enne lihavõtteid, patukahetsusrongkäike peaaegu kõigi Hispaania linnade tänavatel. Sevilla Semana Santa on aga ületanud riigi piire ja saanud maailmakuulsaks sündmuseks. Suurel nädalal ärkab imeilus Andaluusia pealinn ellu tuhandete palveränduritega, kes kogunevad siia kõigist maailma nurkadest, et olla tunnistajaks linna ekstravagantsetele passidele (passo). Marchenas, kus mina viibisin oli ka see väga suur sündmus ja passod olid uhked ja võimasad. Sain selle reisi jooksul veel rohkem aru kui väga hispaanlastele meeldib oma traditsioone tähistada. Maitsesin erinevaid Hispaania traditsioonilisi toite ja maiustusi. Osad maiustused olid väga erilised kuna neid valmistatakse ainult korra aastas.
Emma koos oma Erasmuse sõpradega Marchenas
Melyna nädalavahetus: Olin veel pisut tõbine kuid optimistlik mitte kodus vedelema vaid väljas käima. Käisin Barceloneta rannas kus temperatuur oli minu jaoks jahe, kuid paljude jaoks päevituskõlblik. Kuna varasemalt olen soojal maal rannas käinud vaid Kreeka väikelinnas, polnud ma ranna müügimeestega kokku puutunud. Indialased müüsid tekke, mojitosid, päikseprille ja mida kõike veel, aasia naised massaaže. See oli huvitav vaatepilt.
Liivakunst
Reedel käisin Kaisa ja Jolandraga akvaariumis. Rahvast oli meeletult palju, ikkagi nädalavahetus, me oleksime muidu valinud mõne muu päeva külastuseks kuid just reedel pidi toimuma haide söötmine. Ootasime terve tunnikese haide juures kuid mingit söötmist me ei näinudki…
Meyna, Jolandra ja Kaisa akvaariumisMelyna ja Jolandra
Õhtul otsutasin minna päikseloojangut vaatama Bunkersitele, kuna olin aega pisut valesti arvestanud ja kohale jõudes oli peaaegu täiesti pime, oli pealekaupa veel politsei kohal ja inimesi enam üles ei lastud. Kuna olin väga segaduses küsisin ühelt tüdrukult mis toimub ja ta vastas, et koht on liiga populaarseks saanud ja ohtlik mistõttu ei lasta pimedas inimesi üles. Sain Andriega tuttavaks ning ta kutsus mind enda sõpradega välja. Käisime söömas Hispaania omletti ning friteeritud suvikõrvitsat Hispaania klassikalise romesco kastmega mis oli imemaitsev. Veetsime koos lõbusa õhtu.
Vaade peaaegu BunkersiteltFriteeritud suvikõrvitsMelyna uute sõpradega
Nädala lõpu veetsin avastades Ciutadella parki ning Jardins de Mossen Costa i Llobera kaktuseaeda.
Kaktuse aedCiutadella pargi tiik kus saab ka paadiga auerutadaCiutadella parkKaktuse aed
Eelmine nädal oli hoopis teistsugune kui ülejaanud. Aga eks see fotograafi töö olegi selline – mõni nädal on rohkem töid, ning kui on, siis on need kõik samal ajal, ning mõni nädal on vaba aega väga palju.
Nädala sees polnud meil ühtegi ettenähtud tööd. Kjell käis küll ühele ettevõttele videoklippe filmimas, kuid mina praktikandina nendele kaasa ei saanud minna, sest ettevõte seda ei soovinud. Alustasime nädalat tehisintellektide fototöötlusprogrammidega tutvust tehes. Leidsime nende hulgast mõned programmid, mida saab tulevikus fotode esmatöötluseks ja värvide korrigeerimiseks kasutada. See võimalus peaks tulevikus nii fotograafi kui ka kliendi aega ja raha kõvasti kokku hoidma. Kindlasti proovin minagi seda enda töös rakendama hakata.
Sain Kjellilt selleks nädalaks juurdepääsu kahele veebilehele. Ühelt veebilehelt saab õppida Guy Gowanilt Photoshopi kasutuse kohta. Kursus on väga detailne ning mahukas ning õpetab selliseid asju millest mul eelnevalt teadmised täiesti puudusid, väga äge. Teiseks veebileheks oli David Hobby veebileht välkude kasutamise ning valguse kohta. See leht avas mu silmad, sest see andis mulle kätte tööriistad, mida saan valgust silmas pidades igapäevaselt ka peale praktika lõppu kasutada. Veebileht koosneb pisikestest ülesannetest, millest me mõned juba kohe läbi ka tegime.
Sel nädalal on ilmad juba ilusamad, soojemad ja päikeselisemad. Kui mul enne väga suurt vaimustust Utrechti linna suhtes ei olnud, siis sellel nädalal see kindla peale tekkis. Kuna nädala alguses olid pühad ning peale seda mingisugused õnnetused trammiradadel, siis see sundis mind palju rohkem ka jala käima. Tänu sellele avastasın imeilusaid kanaliäärseid kohtasid ning sain ka peale ning enne tööpäevasid palju päikest nautida. Ja loomulikult sain ka väga palju targemaks mis täpselt kus siin linnas asub. Väga hakkas mulle meeldiva peale pikka kontoripäeva koos hea raamatuga kanali ääres istumine ning tulpide ja nartsisside nautlemine.
Reedel oli mul esimene ning ainukene täiesti vaba päev. Otsustasin uuesti, ning ka ilmselt Hollandis oldud aja jooksul ka viimast korda, Amsterdamis käia. Nautisin päikest, parke ja ilusaid vaateid ning jalutasin väga palju linnas ringi. See oli täiesti teistmoodi Amsterdamis käik kui eelmine kord, sest eelmisel korral keskendusin just kõige rohkem vaatamisväärsustele ning muuseumitele.
Nädalavahetusel hakkas alles õige töönädal pihta. Laupäeval käisime kohalikus rongijaamas töötajatele ning nende lastega peredele mõeldud tutvumisüritust pildistamas. Seadsime üles fotoseina, saatsime osalejatele pilte ning printisime kõik pildid ka kohe välja (samamoodi nagu ka eelmisel rongijaama üritusel). Seekord ei tundunud kogu tehnikaga seotud asi enam nii keeruline. Sain ka aru, et mulle meeldib ikke kõige rohkem fotograafi rollis olla ja ka piltide edastamisel kliendiga suhelda. Kui ma Eestis olles olen sarnaseid asju teinud, siis olen alati printija rollis olnud ning fotoseina fotograafiks olemine on tundunud väga keeruline ja vastutusrikas töö, sest hea pildi tegemiseks on vaid mõni sekund. Kuid nüüd ma ei kujutaks end enam teistsuguses rollis ette ning proovingi nüüd kaamera taha (ning klientide ette) jääda, just Eestis.
Pühapaeval sõitsime Rotterdami maratonile pildistama. Seadsime samamoodi fotoseina püsti ning pintisime maratonil osalejatele pilte välja, seekord aga õues. Ilm polnud kiita, väga kulm ja tuuline oli ning päikest polnud ollagi. Niisiis vähemalt mina olin lõpuks kui lumememm riidesse pakitud. Kuna teised olid taolisel üritusel ennem käinud, siis nemad olid osanud end paremini riidesse panna kui mina. Sain samamoodi nii trükkari, fotograafi kui ka kliendiga suhtleja rollis olla. Tegutsesime kohe Rotterdami rongijaama ees ning seal olid ka teised rongijaama tootajad erinevate rollidega. üritus oligi mõeldud selleks, et kui maratoni jooksjad hiljem perega rongile hakkavad minema, siis saavad nad näiteks oma medaliga ning perega pilte teha ning ka lapsed said seal mängida ning maskottidega suhelda. Päev oli väga pikk, aga õnneks oli seal nii tore, et polnudki aru saada, et tööpäev üle 10 tunni kestis.
Kui eelmine nädal tundus mööduvat jooksuga, siis see nädal tundus lausa roomavat, kuni nädala teises pooles sai jalad alla ning hakkas lausa sprintima.
Esmaspäeval reisisin Amsterdamist tagasi Edesse ning veetsin ülejäänud päeva toas, värskelt ostetud raamatu lugemisega.
Teisipäev oli jälle fototöötluse päev. Mul on juba rutiiniks saanud see, et ühe päeva nädalast pühendan fototöötlusele. Kuna eelmisel nädalal kontserdi- ja kultuurikeskuses Astrant tehtud pilte on tohutult palju, nagu alati, siis oleks võimatu mul kõik need jõuda õigeaegselt ära töödelda oma kaasavõetud tahvelarvutis. Sel korral õnneks jõudsin kõik pildid õigeaegselt ära töödeldud ning ei pidanud ületunde tegema.
Kuna terve kolmapäeva kallas õues vihma nagu pangest, siis ma ei saanudki tegeleda tänavafotograafia žanriga, nagu algselt olin planeerinud. Võtsin natuke aega ideede kogumiseks ning otsustasin, et ilmselt kõige põnevam oleks katsetada portreefotograafiaga loomulikus valguses. Kuna ma olin just eelmisel nädalal teinud portreepilte, tundus see natuke nagu minupoolne laiskus või sohitegemine, kuid tõde on see, et mul lihtsalt ei tulnud paremat mõtet – seega õigustasin seda otsust endale sellega, et eelmisel nädalal tegin ma pilte stuudiovalgusega ning sel nädalal siis loomulikus valguses. Modelliks rääkisin ära oma töökaaslase Tinekese, kes väga hea meelega oli nõus aitama. Tegin katsetusi pikasäriajaga valgel taustal.
Ausalt öeldes ei saanud ma palju pilte, millega oleksin rahul olnud, kuna pikasäriga on üpris keeruline portreepilte teha. Tervest päevast sain ainult 2 pilti, millega olin enam-vähem rahul. Ega igapäev ei saagi tabada kümnesse kõikide oma piltidega, eriti veel katsetades eksperimentaalse fotograafiaga.
Neljapäevaks oli nädala selgroog murtud ning mind oli ees ootamas põnev nädalalõpp, kuid ma ise seda veel ei teadnudki. Kuna mu nädal senimaani polnud olnud väga inpireeriv ning mul polnud õrna aimugi, mida võiks sel päeval teha, siis kontorisse jõudes küsisin töökaaslaselt Femkelt, et ega sel päeval polnud mõnda üritust, mida ma saaksin pildistada. Ta vastas, et tegelikult on küll üks pildistamine lähedalasuvas militaarkoolis, mis oleks vaja ära teha hiljemalt sel päeval, ning ma võin temaga kaasa minna. Plaan paigas. Ootasingi siis paar tundi, tehes eimidagit, kuni tuli aeg minna. Aga üllatus-üllatus, kohale jõudes selgus, et läksime sinna valel päeval. Nimelt oli töökaaslane Tineke öelnud Femkele vale päeva, millal oli pildistama vaja minna, ning pildistamise õige kuupäev oli olnud üldse nädal aega varem. Nojah.. Selgus, et olin raisanud suure osa päevast lihtsalt passimisele ilma tulemusteta. Seega viimses hädas – kuna päeva jooksul pidin ma ikkagi mingisugused pildid ära tegema, mul oli vaja midagi näidata päevatööna – otsusasin teha Noore Meedia Tiimi (Young Media Team) kontorist pilte, juhuks kui neil peaks neid kunagi vaja minema. Hädine töö minu poolt, aga noh mis parata.
Koju jõudes sain Xanderilt, Astrantist, ühe väga põneva sõnumi. Nimelt oli neil palju inimesi tiimist haigeks jäänud ning neil oli vaja ruttu kedagi inimest, kes saaks sel õhtul toimuvast Battle of Bands üritusest pilte teha, väikese tasu eest. Olin koheselt nõus – kuidas saaks sellisest pakkumisest ning võimalusest, aidata sõpra, keelduda?
Battle of Bands on iga-aastane üritus, kus osaleb 6 bändi, igalühel aega umbes 25 minutit esinemiseks. Lõpuks valitakse välja 3 bändi, kes saavad võimaluse esineda soojendusbändidena mais toimuval Gelderland Liberation festivalil, kuhu tuleb kokku kümneid tuhandeid pealtvaatajaid.
Üritus oli megatore – bändid olid fantastilised (minu isiklik lemmik oli Hollandi punkbänd nimega Lodyne, mille solisti energia sarnanes väga selle autentse varase 90-ndate punk-stseeni energiaga ning omavahel suheldes oli ta nii-nii soe ja optimistlik inimene), pildid kukkusid hästi välja, tundsin ennast hästi – kui äkki oma juhendajalt Anoukilt laenatud kaamera mälukaart sai täis. Oh õudu – see oli seda vanemat sorti CompactFlash kaart, mille lugejat kellelgi majas polnud. Seega viimases hädas helistas Xander lähedalasuvale fotograafist sõbrale, kellel õnneks oli lugeja olemas. Ta elas Astrantist ainult minut-kahe kaugusel ning minu eesmärk oli lugeja ära tuua enne järgmise bändi set’i lõppu, kanda kaardilt pildid maha ning jõuda bändist pilti teha. Kahe minuti asemel läks viisteist, kuna pidin enda jaoks võõras kohas rattal orienteeruma ning Google Maps juhatas mu lõpuks vale maja juurde – kuid õnneks jõudsin õigeaegselt tagasi! Kahjuks ei jõudnud Anouki kaameraga bändist pilte teha, kuna failide arvutisse mahalaadimisega läks ka omakorda aega, seega tänasin oma kaitseinglit, kes oli mulle varasemalt soovitanud igaks juhuks kaasa võtta ka oma kaamera. Seega tegin enda seebikarbi-kaameraga pildid ära. Muidugi ei ole nende kvaliteet see, mis mulle meeldiks, kuid vähemalt sain mingidki pildid. Ülejäänud ürituse jõudsin ikka parema kaameraga ära pildistatud ning jäin lõppkokkuvõtteks piltidega väga rahule. Xander ütles, et nüüd ongi hea lugu tulevikuks piltidel juures.
Xander esitas mulle ka pakkumise minu viimasel nädalal Hollandis töötada rohkem Astrantis, kuna olin talle varasemalt maininud, et see rahulik kontoritöö on minu jaoks päris igav. Olin nõus ning Xander suutiski Anoukilt välja kaubelda mulle teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva Astrantis töötamiseks. Ees ootab väga põnev nädal, ma olen kindel.
Reedel ma kontorisse ei pidanud minema, selle asemel läksin Astrantis toimuvat Queercafé’d pildistama. See on igakuine LGBTQIA+ kogukonnale mõeldud vabaaja veetmise üritus, kus on baar, süüa, (tavaliselt, kuid mitte sel korral) vabalava muusikutele, lauamängud, piljardilaud, joonistuslaud ja igasugu muud põnevad vabaaja veetmise tegevused, mis toovad kogukonna kokku.
Kohapeal olid nad loonud sellise väga hubase valguse, mis mulle kui fotograafile tähendas, et pidin töötama suhteliselt pimedas ruumis, mis võib palju väljakutseid esitada. Sellepärast tunnen ka, et paljud mu pildid ei vasta just nendele standarditele, mida sooviksin. Tabasin palju häid hetki, kuid iga pimedama pildiga on pigem selline 50/50 võimalus, et saab pildi pärast fototöötluses “päästa”.
Nädalavahetuse veetsin enda introvertseid patareisid laadides. Mulle see omaette olemise aeg siin väga sobib. Jube, kui peaks koguaeg ainult lärmi ja sahmimise sees olema.
Vaikselt juba planeerin ette ka järgmise nädala tegemisi ning kõike, mis on vaja ära teha enne ärasõitu.
Siit saate osa meie seiklusrikkast praktikakogemusest Hispaanias, Barcelonas.
Emma ja Melyna Jardins de Laribal
Esimene nädal Barcelonas 27.03-02.04.23
Pärast väsitavat 3 lendu ja 4 tundi magamist jõudsime väsinult aga meeleolukalt Barcelonasse.
Esmaspäeval magasime ennast välja, puhkasime. Kahjuks ühe meie kaasreisja pagas ei jõudnud kohale kuid lohutasime teda sellega, et Kreekas oli meil sama olukord juba läbitud. Kreekas saime 4 päevaga kohvrid kätte ja nii juhtus ka meie kaasreisja Kaisaga. Korter avaldas väga muljet- väga suur ja moderne. Oma korteri uksest välja jõudes leidsime enda eest sooja ja mõnusa ilma koos päikse ja vaikse tuulega. Avastasime linna ja sõime väga armsas Jaapani toidukohas, kus lauateenindajaks oli robotkass. Õhtul tegime plaane nädalaks ja suhtlesime praktikajuhendaja Joaniga, kes aitas meid oma kohvritega meie 4 korruse korterisse, gracias!
Jolandra, Kaisa, Emma ja Melyna esimene kohtumine Joaniga.
Teispäeval tutvusime kontori ja inimestega ja arutasime mis meid ees hakkab ootama. Saime ülesande teha reklaamvideo Gremi koolist ja kontorist.
Emma, Melyna, Jolandra ja Kaisa esimene praktikapäev Gremi kontoris
Ostsime toidukraami nädalaks ära ja esimeks eineks valmistasime spagette hakklihaga. Linna peal jalutades sattusime La Rambla tänavale- üks populaarsemaid tänavaid Barcelonas kus suveniiripoed on ülehinnatud ning varaste eest hoiatatakse.
Melly: Hoidsin terve aeg enda telefoni kotis kuid tuli hetk, kus instinktiivselt pani selle taskusse- ei läinud 10 sekunditki mööda kuni tundsin, et tasku läks kergeks. Vaatasin paanikas sealjataha, silme eest hakkas vaikselt mustaks minema, kuni märkasin, et keskealine mees elektritõukerattaga hoiab minu telefoni käes ja proovib just minema sõita. Jooksin ta juurde, krabasin telefoni ära, lõin vihast vastu õlga ja karjusin ta peale. Muidugi hakkas ta vastu karjuma, ma ei tahtnud seda enam kuulata ja läksin kõrvaltänavasse rahunema. Peale seda ei võtnud enam terve õhtu telefoni kotist välja.
Kolmapäeval kirjutasime reklaamvideole scripti ning otsisime inspiratsiooni kuidas kontorivideo huvitavaks teha. Päeval käisime Moco muuseumis. Ostsime piletid sinna kohapeal, mis oli viga, internetis oleks olnud 5€ odavam. Edaspidi oleme targemad.
Moco Muuseum
Õhtul vaatasime La Sagrada Família valgusshowd, mis oli meeleolukas.
La Sagrada Família
Neljapäeval proovisime juba paar kaadrit kontoris filmida ning töödelda. Saime aru, et kontorivideot huvitavaks teha on raskem kui me arvasime. Õhtune plaan oli minna mägedesse kui linnaelu tõmbas meid endasse ja lõpuks ikka shoppasime terve õhtu ja nautisime ja avastasime meie ümber olevat linna.
＼(٥⁀▽⁀ )／
Reedel olime enda arvuti kaasa võtnud- avastasime, et siinsed arvutid on Premiere Pros töötlemiseks liiga aeglased ehk video töötlemiseks võtaks palju aega. Käisime linnast kõrgemal Jardins de Lariba pargis imeilusat vaadet nautimas ning ka esimest korda Taco Bellis. Kõndisime mööda ka kuulsast Casa Batlló hoonest.
Casa Batlló & Emma ja Melyna Jardins de Lariba pargis vaadet nautimas
Nädalavahetuse veetsime Tibitabo mäel ning Park Güellis, käisime ka vaatamas päikseloojangut Arena Mall katusel.
Kolmandal nädalal kujundasime praktikal Gremi kodulehe jaoks koolituste reklaami. Neil on kodulehel reklaamid olemas, kuid need vajavad hädasti uuendust. Kuna Gremi meeskond on meie kujundustest väga vaimustuses olnud, siis usaldasidki nad meid kodulehe reklaamidele uusi kujundusi tegema. Lisaks kujundasime samas temaatikas bannereid, mis on mõeldud klientidele ja sponsoritele infomeili kaasa lisamiseks.
Peale tööpäevi käisime ühel päeval jällegi Labürindi pargis, Arc de Triomfi vaatlemas ja Cuitadella pargis jalutamas. Meiega liitus ka meie siit leitud sõber Ravi, kellega on meil väga lahe sõprus välja kujunenud. Sattusime juhuse läbi ka pargis papagoisid toitva mehe juurde. Ta müüs vaid 2€ eest mega suure peotäie sihvkasi, et turistid saaksid papagoisid enda käe pealt toita. Ilmselgelt tegime seda ka meie. Olime seal nagu kaks väikest rõõmsat last, näod naerul ja papagoid käe peal. Mega armas kogemus, mis jääb alatiseks meelde. Peale pikki jalutuskäike erinevates parkides lõpetasime enda päeva Taco Bellis head-paremat nautides & loojangut imetledes.
Ravi ja JolandraCiutadella parkRavi ja KaisaMänniTaco Bell
Neljapäeva hommikul tulime kontorisse ja lõpetasime pooleli olevad kujundused ning esitasime oma tööd Ramonile. Peale seda tuli kontorisse Gremi koolist Sami nimeline kutt, kes sõidutas meid kooliga tutvuma. Me kuidagi arvasime, et see kool on meie Polütehnikumiga sarnane, kuid kohale jõudes selgus, et tegu polegi sellise kooliga, nagu ette olime kujutanud. Tegu oligi põhimõtteliselt siis masinate õpetuste koolituste läbiviimiseks mõeldud hoonega. Seal oli kaks suuremat masinat – üks masin oli mõeldud stantsimiseks ja teine voltimiseks. Ramon rääkis meile, et need on ainsad nii kallid masinad, mille peal koolitusi tehakse. Hoones oli veel lisaks kontoriala, teisel korrusel olid mõningad arvutitega varustatud klassiruumid ja suur ümarlauaga koosoleku ruum. Maja oli inimtühi ja kõhe 😃
StantsimiseksKoolVoltimiseksVana sara
Meil oli varasematel õhtutel Raviga jutuks tulnud, et enamusel meie tüdrukutest puudub kogemus India toidu maitsmisel. Sellest tulenevalt tekkiski plaan külastada India köögi restorani. Neljapäeva õhtuks oligi Ravil meile kõigile tema lemmikusse India restorani laua bookinud. Kaisa külastas mõned kuud tagasi Indiat ning on nende toitudega tuttav. Seetõttu oli ta väga põnevil, et näha, kuidas teised uutele maitsetele ja vürtsidele reageerivad. Eelroaks proovisime seekh kebabi, chicken tikkat, hara bhara bankorat ja mango lassit. Esimese vürtsise kastme maitsmise peale läksid Jolandral silmad märjaks ja nina hakkas meil kõigil tilkuma. Pearoaks võtsime kaks klassikat – butter chickeni ja chicken biryani, millele lisaks võtsid meie India sõbrad nende vürtside tasemele vastava kadhai chikeni. Toidu kõrvale käis, nagu ikka, ka küüslaugu naan. Ninade tilkudes ja suud õhetades nautisime erilisi India köögi maitseid. Magustoiduks tellisime Ravi ja Kaisa tungival soovil Gulab Jamuni.
Peale restorani läksime kõik koos meie air bnb’sse, et veidikene veel jutustada ja toredalt koos aega veeta. Vahetult enne, kui Ravi ja Briyanka kodupoole asusid, ütles Ravi, et tal on meile väikene üllatus. Ta oli varasemalt käinud India ehete poes ja igale ühele meist, vastavalt tema tunnetusele, valinud välja sobivaima ehte. Me olime kõik nii armsalt üllatunud ja tänulikud! Milline imeline õhtu see oli!
Ravi ja BriyankaSeekh kebab, Hara Bara BankoraMango lassiButter chiken, Chicken Biryani, Kadhai ChickenKüüslaugu naanGulab JamunJolandra, Briyanka, Ravi, Kaisa
Seiklushimulised nagu me oleme, läksime hiljem veel Melyna avastatud Erasmuse peole. Ühistransport sõidab siin suhteliselt iga kell, mistõttu on ka öösiti võimalik lihtsalt ja kiirelt ringi liikuda. Kutsusime peole ka meie noore kolleegi Joan Marci, kes oli meeleldi nõus meiega liituma. Kluppi jõudes olime veidi üllatunud, kuna rahvast oli vähevõitu. Meie õnneks algas peagi tasuta kokteilide pooltund ja pidu võis alata. Tegime klubis igast nalja, näiteks õpetasime Joan Marcile “kes aias” tantsu tantsima. Kõigil nalja nabani, sest kes siis sellist tantsu klubis teeb? 😀 Tantsuplatsile jõudes pidime meie, kui hallid hiirekesed eestlased, peo käima tõmbama. Tantsisime terve öö ja koju jõudsime alles 5 paiku hommikul. Meie õnneks oli meil reedel kodukontor, kuid vaene Joan Marc pidi hommikuks kontorisse minema. Probleeme meil praktika mõistes ei tekkinud, kuna meie siinne juhendaja ise soovitas meil peole minna ja Joan Marc ka kaasa võtta. Meie jaoks on hispaanlaste “chill” olek ja ellusuhtumine nii harjumatu.
Melyna, Jolandra, Joan Marc, Emma, Kaisa
Reedel külastasime peale praktikat Park Güelli, käisime head toitu nautimas ning poes ja taastasime kaotatud unetunde.
Laupäeva hommikuks oli meil bookitud päevane reis lähedal asuvatesse Montserrati mägedesse. Sõit algas kell 10 hommikul ja kestis ca 1h ning kohal me olimegi. Esimese tunni veetsime koos giidiga, kes tutvustas natukene kohalikku ajalugu ja erinevaid kohapealseid matkamisvõimalusi. Peale lühitutvustust oli meil 3 tundi vaba aega. Mina ja Jolandra läksime kahekesi köisraudteega üles mäkke, nautisime vaateid ja matkasime ca 2 h tagasi mäest alla. Jolandra jaoks oli see esimene mägede kogemus, Kaisa on varasemalt paar korda juba mägedes käinud. Vaated olid ebamaiselt ilusad. Südames rahu ja näod naerul, seisad maailma tipus. Rohkem polegi elus vaja. Kui siis vaid seda lahedat mägikitse, keda meil imekombel kohata õnnestus.
Montserrati mägedes on palju farmereid, kes valmistavad erinevate loomade piimast juustu. Maitsesime lugematult palju juuste erinevatelt lettidelt ja muidugi toetasime kohalikke tegijaid ja ostsime ka endale head-paremat koju kaasa. Ostud tehtud, vaated nauditud, asusimegi tagasi koduteele. Koju jõudes olime kõik parajalt väsinud. Õhtul võttis Kaisa end siiski kokku ja läks kaua-oodatud päikeseloojangut vaatama. Nagu kohalik rahvas on rääkinud, on päikeseloojangud siin ebamaiselt ilusad. Nad teavad, millest räägivad, loojang oli I M E L I N E!
Nädal oli olnud väga tihe, mistõttu võtsime pühapäeva väga rahulikult. Olime poole päevani kodus, käisime väljas söömas ja vedelesime rannas. Mõnus, chill, päikseline, tuuline! Täname universumit selle Hispaanias oldud aja eest ja hakkame peatselt viimast nädalat nautima!
meiesiinkaugemal.travel.blog 