Ning ongi käes viimane nädal ja viimane blogi. Maagiline miljoni sammu piir on kahe peale kalkulatsioonide peale juba ammu ületatud, seega otsustasime viimase nädala võtta leebelt. Ka ilm aitas sellele kaasa, sest kuigi päike aeg-ajalt pilve tagant välja piilus, oli üldine ilmataadi eelistus ikkagi kerge tibuvihm halli pilvekatte all.
Iseenesest polnud sellest hullu, sest niikuinii saime suurem osa reisist tavapäratumast soojema ilmaga õnnistatud.

Töö juures on nüüdseks asjad klaaritud. Kontoris on käidud ja koos korraldava kooli abiga vajalikud projektiteemalised dokumendid korda aetud.

Oma kalliks saanud Aveiros tegime ära viimased muidu edasi lükatud tegevused – külastasime linnamuuseumi ekspositsiooni, mille plakatit nägime juba esimesel õhtul, ostsime suveniire, magneteid, kommi ja muud pudi…

ning piilusime veel nendesse viimastesse tänavasoppidesse, kuhu muidu polnud viitsimist või piisavalt avastuspõnevust kiigata.

Nädala märkimisväärseks kroonjuveeliks jäi tõenäoliselt külastus Lissaboni. Üle pika aja sai jälle varajane äratus pandud, puhtalt selleks et päevavalgusest maksimumi võtta. Eripärasused suure turistirikka pealinna ja munakivist lookleva Porto vahel on ikkagi öö ja päev. On senini üllatav, et Lissabon näeb iga-aastaselt Portost rohkem turistikarjasid, sest kuigi linn ise on massiivne, ei ole see eriti puhas ega hoolitsetud. 

Mulje jäi selline, et kui me mingi hetk jäime paariks sekundiks peatuma ilma mõnda võtmehoidjat või külmkapimagnetit ostmata, siis tegime midagi üüratult valesti ning jäime teistele ette. Suurlinnade võrdlusena meenusid filmidest nähtud klipid New Yorki tänavatest.

Ühesõnaga, Porto > Lissabon.
Sellele lausele punkti panemiseks käisime veel korra enne reisi lõppu Portos, eriti et näha uuesti Ponte silla teises otsas oleva künka pealt päikeseloojangut koos teistega. 

Portugali välispraktikat toonitavaks emotsiooniks jäi see, et vaba graafikuga tööd korraldada oli väga mugav ning tihtipeale läks meil meelest, et meid üldse kojuminek ootab. 

Kohalike nakkav elustiil oli vältimatu ning loodetavasti saame osa sellest ka endaga koju viia. Eriti kui Frankfurdi lennujaam seda lubab.