Ning ongi käes viimane nädal ja viimane blogi. Maagiline miljoni sammu piir on kahe peale kalkulatsioonide peale juba ammu ületatud, seega otsustasime viimase nädala võtta leebelt. Ka ilm aitas sellele kaasa, sest kuigi päike aeg-ajalt pilve tagant välja piilus, oli üldine ilmataadi eelistus ikkagi kerge tibuvihm halli pilvekatte all.
Iseenesest polnud sellest hullu, sest niikuinii saime suurem osa reisist tavapäratumast soojema ilmaga õnnistatud.

Töö juures on nüüdseks asjad klaaritud. Kontoris on käidud ja koos korraldava kooli abiga vajalikud projektiteemalised dokumendid korda aetud.

Oma kalliks saanud Aveiros tegime ära viimased muidu edasi lükatud tegevused – külastasime linnamuuseumi ekspositsiooni, mille plakatit nägime juba esimesel õhtul, ostsime suveniire, magneteid, kommi ja muud pudi…

ning piilusime veel nendesse viimastesse tänavasoppidesse, kuhu muidu polnud viitsimist või piisavalt avastuspõnevust kiigata.

Nädala märkimisväärseks kroonjuveeliks jäi tõenäoliselt külastus Lissaboni. Üle pika aja sai jälle varajane äratus pandud, puhtalt selleks et päevavalgusest maksimumi võtta. Eripärasused suure turistirikka pealinna ja munakivist lookleva Porto vahel on ikkagi öö ja päev. On senini üllatav, et Lissabon näeb iga-aastaselt Portost rohkem turistikarjasid, sest kuigi linn ise on massiivne, ei ole see eriti puhas ega hoolitsetud. 

Mulje jäi selline, et kui me mingi hetk jäime paariks sekundiks peatuma ilma mõnda võtmehoidjat või külmkapimagnetit ostmata, siis tegime midagi üüratult valesti ning jäime teistele ette. Suurlinnade võrdlusena meenusid filmidest nähtud klipid New Yorki tänavatest.

Ühesõnaga, Porto > Lissabon.
Sellele lausele punkti panemiseks käisime veel korra enne reisi lõppu Portos, eriti et näha uuesti Ponte silla teises otsas oleva künka pealt päikeseloojangut koos teistega. 

Portugali välispraktikat toonitavaks emotsiooniks jäi see, et vaba graafikuga tööd korraldada oli väga mugav ning tihtipeale läks meil meelest, et meid üldse kojuminek ootab. 

Kohalike nakkav elustiil oli vältimatu ning loodetavasti saame osa sellest ka endaga koju viia. Eriti kui Frankfurdi lennujaam seda lubab.

20k+ sammulised päevad jätkuvad.
Nädala esimene pool möödus stabiilselt, viimased külad said nimekirjast maha tõmmatud ja nende vastavad fotod töödeldud. Meie ülemus on olnud napisõnaline, kuid tundub, et senine töö on jäänud vett pidama koos tagasisidest tulnud parandustega. Ning tõtt öelda vajavad meie jalad ka munakiviteede halastamatust kupeldamisest veidi puhkust.

Poeskäigud, pesutiirud ja šoppingumaania keerised on muutunud osaks tavaharjumustest. 

Neljapäeval otsustasime seega minna Coimbrasse ning suundusime selle tarbeks juba hommikul rongijaama. Piletikassast aga anti teada, et täna – ja ainult täna – toimub rongiliini töötajate streik. Suutsime madala palganumbri murega mõistvalt sümpatiseerida, kuid mida me siis täna ette võtame?

Läksime ikkagi platformile kaema, kas üldse midagi liigub. Sel momendil oli üks veidi viisakama välimusega rong just tuure sisse võtmas, ning välkotsusena hüppasime selle peale. Maha istudes tuli välja, et see on keskmisest veidi luksuslikum rong Portosse – seda saime teada mitte just eriti impressed piletikontrolörilt, kes sõrme vibutades meile kaks piletit müüs.

Porto sobis küll, tahtsime sinna niikuinii tagasi minna, kuid ehk liiga suure õhinaga. Porto Campanha peatuses hüppasime edukalt maha ning hakkasime juba sättima plaane, mis varianti pidi kesklinna liikuda, kui mind hakkas tüütama haigutav tühimik mu seljakotis. Vaatasin korra ja kõige hullem oli tõeseks saanud.

Mu rahakott jäi rongi peale.

Ilmselgelt sprintisime tagasi just selja taha jäetud platformile, kuid rong oli ammu lahkunud. Järgnes etteennustatav tugiliini googeldamine, võõrkeelse veebilehe kirumine, rongi numbri leidmine ja pool tundi ootel tiksumist. Comboios de Portugal töötaja toru otsas oli kaastundlik ning uuris eeskujulikult minult välja kõik info, mis mul anda oli, kuid ütles lõpuks, et saagu mis saab aga täna on ikkagi streik ja, et enne homset pole mul mõtet selle üle isegi muretseda. 

Eks ma siis ei muretsenud. Leppisime Sandriga kokku, et ta võtab mulle sularaha välja ja ma kannan talle vahe kontole. Lükkasin kaardid äpis ajutiselt blokki ning suundusime linna peale. Päikeseloojang teisel pool silda koos teiste ümbritsevate Porto elanikega oli see-eest magus.

Reedel saime ka lõpuks Coimbras käidud, nagu eelmine päev plaanis. Läbi Coimbra jookseb lai looklev jõgi, ning teiselt poolt paistab üüratusuur ostukeskus. Tee sinna oli aga vähimat öeldes üldiselt ikkagi autodele mõeldud. Selline tunne oli igatahes küll, et sumpame läbi kellegi tagaaia peenarde lähima KFC poole. Raja kõrval oli boonuseks unarusse jäetud maja, mida muidu poleks saanud avastada. (Kevin ja Sander ei propageeri mahajäetud majades kolamist, kuid samas ei pane kätt ka ette.)

Sääri tulitama panev linn pani juba väsinud lihased proovile, kuid vaated ülikooli juurest olid kenad. Sander sai proovida korstna kujulist “chimney cake” kooki Nutella-laadse pähklitäidisega. Päikese loojudes saime ka lõpuks info, et kadunud rahakott ootab meid 2.5h kaugusel Braga linnas. Kuna Aveiro rongijaama töötajad ei tahtnud isegi kuulda sellest mõttest, et see rongiga sinna transportida, panime ka selle linna plaani.

Bragas tahtis töötaja mulle pakkuda hoopis väikest roosat seljakotti, kuid “carteira” sõna pani tal silmad särama ja minuti pärast oli mul rahakott jälle käes kõigega mis sinna kuulub, peale sularaha. Jah, isegi punased mündid. Leidja preemia.

Vahepeal kaugeks jäänud rahaga soetasime kolossaalse pitsa ja sõime end vihmases Bragas “Mr. Pizza” nimelises restoketis toidukoomasse.
Võtsime küll ülejäägid karbiga kaasa, kuid need said lõpuks kohalikele kodututele loovutatud.

Tõenäoliselt ei söö kumbki meist peale seda reisi kübetki süsivesikuid vähemalt aasta aega.