Üllataval kombel on järgnenud esimesele nädalale Portugalis ka teine. Kes oleks võinud arvata.

Piinliku järjepidevusega oleme jätkanud külade külastamist, fotode töötlemist ja toidupoe pitsade söömist. Kalkulatsioonide järgi oleme kahe peale kokku töödelnud neljakohalise arvu fotosid.

Tänu sellele, et meie graafik on suuresti meie enda luua, saame ajastada oma minekuid toimuvate üritustega. Juba enne tulekut kaardistatud Ovar juhtus olema ka meie külakeste nimekirjas, ja kuna teisipäeval toimus seal mitme kontinendi peale tähistatav karneval, panime selle plaani.

Hommikupoole kohale jõudes tegime vajalikud fotod ära ning saime lõpetatud just loetud minutid enne paraadi algust. Suuna valimine ei vajanud suurt mõtlemist, kuna rahvamassid voorisid ainult mööda ühte tänavat müra ja kostüümide poole.

Pilet karnevalile maksis 7€. Sulas muidugi. Rahvast oli paksult, kuid leidsime äärekivil seismiseks oma koha ja panime katikud tulistamisvalmis. 

Arvatust kahest tunnist sai peaaegu üle kolme tunni paraadi (otsustasime hakata sättima enne ametlikku lõppu, et kangeks seistud põlvedega rongile tagasi jõuda) ja arvatust käputäiesti fotost sai paarsada, mis õhtul veel töötlust vajasid. Konvoi oli väga muljetavaldavalt pikk ja mööduvate gruppide teemad varieerusid üllatavalt palju. Mööda läksid näiteks sipelgakoloonia, hullavad klounid, Põhja Korea sõdurid, Fidel Castro, Marilyn Monroe ja koristajate poolt kiusatav pudel sinepit.

Möödus ka mõni katsumust pakkuv päev. Neljapäeval otsustasime püüda kahte kukke ühe võrguga ning sihtida nii Estarrejat kui ka Murtosat. Külad olid võrdlemisi lähestikku, kuid Murtosasse oleks ikkagi olnud poolteist tundi kõndimist. 

Fortuuna tahtel sattusime siiski ühe improviseeritud bussipeatuse peale bensiinijaama kõrval, kus saime bussijuhile selgeks tehtud, et tahame vaid Murtosa tuulisesse tippu kõndida, teha seal ühest restoranist vajalikud fotod ja jõuda tagasi Estarrejasse enne pimedat. 

Kahe rongi, kahe bussi ja kahe tunni jalutamise koostööl saime aga mõlemad külad nimekirjast maha ja bussijuhid tegid kindlaks, et me ei jääks turistikaugesse külasse eeslikarjatajateks.

Reedel tegime täiskasvanuliku otsuse premeerida ennast tubli töö eest reisiga Portosse, koos sellele järgneva täiskasvanuliku otsusega külastada “maailma kõige ilusamat McDonald’sit”. Sisearhitektuur oli kaunis, kuid mitte kedagi üllataval kombel maitses sealne juustuburks täpselt sama läägelt, kui Viru mäkis kell 17:38.

Kohvikus näeme.